Ulukiekspert: Eesti metsloomad väldivad inimesi, ohtlikumad on hoopis putukad

Keskkonnaagentuuri ulukieksperdi Peep Männili sõnul ei kujuta suured metsloomad Eestis inimesele otsest ohtu, kuna nad kardavad inimesi. Tegelikult on inimesele ohtlikumad väikesed putukad nagu puugid ja sääsed.

Keskkonnaagentuuri ulukiekspert ja hundiuurija Peep Männil selgitas saates «Ökoskoop», et suurte metsloomade käitumine Eestis on valdavalt inimesi vältiv. Tema hinnangul ei ole Eesti looduses ühtegi suurkiskjat, kes inimest sihilikult himustaks või jahiks.

«Inimest ei himusta Eestis ükski suur metsloom. Suurel metsloomal on hirm inimese ees nii suur, et seda ei juhtu. Meie looduses himustavad inimest ikkagi pisikesed putukad, parmud, puugid ja sääsed,» nentis Männil. Tema sõnul kuulevad loomad inimest tavaliselt kaugelt ja eelistavad juba varakult teed vältida.

Erandid: emakarud ja metssead

Siiski tõi ekspert välja, et teatud olukordades võivad ka suured loomad käituda ettearvamatult. Kõige suurem oht võib tekkida varakevadel, mil poegadega emakaru võib oma järglasi kaitstes rünnata. «Tavaliselt on need juhtumid nii, et kumbki ei taju teineteise lähedust enne kui distants on üliväike,» selgitas Männil ja lisas, et sarnane käitumine on omane ka metssigadele, kui nende pojad on alles poegimispesas.

Kuidas metsloomi seiratakse?

Suurkiskjate, nagu hundi, ilvese, karu ja šaakali arvukuse hindamine on keerukas protsess, kuna otsene isendite kaupa lugemine pole metsas elavate loomade puhul võimalik. Seiremetoodika tugineb kombinatsioonile jahimeeste kogutud andmetest, juhuvaatlustest, rajakaameratest ja bioakustikast.

Erandina loetakse Eestis ükshaaval üle vaid hallhülgeid, kuna nemad kogunevad kevadel ja suvel karvavahetusperioodil avatud aladele, kus nende täpne lugemine droonide abil on teostatav. Huntide puhul kasutab keskkonnaagentuur ka peibutamist ja rajakaameraid, et saada paremat ülevaadet sigimisvõimekusest, mis võib aastate lõikes märkimisväärselt muutuda.