Ülle Madise: Eesti ühiskonda on vallutamas hirmupoliitika ja ülereguleerimine

Õiguskantsler Ülle Madise aastaaruanne hoiatab ühiskonnas juurduva "foobokraatia" ehk hirmupoliitika eest. Pidev soov riske nullida ja kõike reguleerida viib ülemäärase bürokraatia ja jälgimisühiskonnani, mis pärsib inimeste algatusvõimet.

Eestis on juurdumas nähtus, mida õiguskantsler Ülle Madise nimetab hirmupoliitikaks ehk foobokraatiaks. Aastaaruandes nendib õiguskantsler, et pidev ohutunne ja soov riske nullini viia on viinud ülemäärase bürokraatia ning massilise jälgimiseni, mis pärsib inimeste ettevõtlikkust ja vabadust.

Hirmust ajendatud otsused loovad olukorra, kus ühiskond muutub kramplikuks. See kandub edasi koolidesse, haiglatesse ja ametiasutustesse, tekitades suhetes asjatut närvilisust ja umbusaldust. Madise sõnul on see suundumus ohtlik, sest vähendab inimlikku soovi leida loovaid ja mõistlikke lahendusi, sundides inimesi hoopis paberimajandusse ja eneseõigustusse.

Bürokraatia lämmatav mõju

Ettevõtjad ja kodanikud tunnevad üha teravamalt, kuidas bürokraatlik aparaat nende tegevust piirab. Sageli kehtestatakse nõudeid, millel puudub selge eesmärk või praktiline väärtus, kuid mille täitmine kulutab väärtuslikku aega ja ressurssi. Olgu tegemist põllumehega, kes peab tõestama kanade heaolu kunstmuru asemel päris murul, või autojuhiga, keda tehnika pidevalt "abistab", liigne reguleerimine kurnab maksumaksjat.

Õiguskantsler rõhutab, et kuigi turvalisus ja korra hoidmine on riigi ülesanded, peavad kõik piirangud olema põhjendatud ja proportsionaalsed. Praegune trend suunata ressursse järjest uute kontrollmehhanismide loomisele tekitab vaid lisakulusid, ilma et see tegelikult turvalisust oluliselt tõstaks.

Tehnoloogia ja õigusruumi ähmastumine

Suureks murekohaks on kujunemas ka tehnoloogia, sealhulgas tehisintellekti piiranguteta kasutamine. Madise hoiatab, et tehisintellekti abil koostatud keerulised ja kohati sisutühjad dokumendid on hakanud asendama selget seadusloomet. Seadustest on saamas ähmased juhised, kus õigused ja kohustused on peidetud arengukavadesse ja selgituskirjadesse, mitte seaduse teksti endasse.

Riigiasutused peavad meeles pidama, et tehisintellekt ei vabasta inimest vastutusest. Iga masinlikult tehtud otsus peab olema vaidlustatav ning riigi ülesanne on tagada, et inimene säilitaks kontrolli tehnoloogia üle, mitte vastupidi. Ühiskond vajab julgust eksida ja vastutada, mitte algoritmidest lähtuvat riskivaba eksisteerimist.