Üle maailma kasvav antibiootikumiresistentsus ohustab eriti lapsi

Rahvusvaheline uuring näitab, et laste raskete nakkuste ravis kasutatavate reservantibiootikumide toime võib 2035. aastaks järsult väheneda. Acinetobacter baumannii resistentsus karbapeneemide suhtes võib tõusta 82 protsendini ning kopsupõletiku ja sepsise korral ulatuda ravimiresistentsus ligi 80 protsendini.

Üle maailma kasvav antibiootikumiresistentsus seab kõige suurema löögi alla väikelapsed, kelle immuunsüsteem alles areneb. Rahvusvahelise uuringu mudel ennustab, et mitme raske nakkuse korral võib seniste nn viimase õlekõrre ravimite toime 2035. aastaks märgatavalt kahaneda.

Uurijad analüüsisid 82 riigi andmeid ning enam kui 100 000 lapse bakteriproovi, mis koguti aastatel 2004-2022. Eraldi vaadeldi intensiivravi- ja kirurgiapalatitest pärit proove, sest seal ravitakse kõige raskemas seisundis patsiente.

Resistentsus kasvab haiglates

Maailma Terviseorganisatsioon jagab antibiootikumid AwaRe-süsteemis kolmeks: esmavaliku ravimid, ettevaatlikku kasutust nõudvad teise valiku ravimid ja reservantibiootikumid. Uuringu tulemuste järgi püsib esmavaliku ravimite toime mitmes piirkonnas tänu teadlikumale kasutamisele sama või paraneb, kuid teise ja kolmanda valiku ravimite puhul liigub trend vastupidises suunas.

Uuringu juhtautori Yanhong Jessika Hu sõnul suureneb bakterite vastupanuvõime kõige kiiremini intensiivraviüksustes ning alla kaheaastaste laste seas. Eriti keeruline on olukord gramnegatiivsete bakteritega, mille topeltmembraan aitab neil ravimitele vastu pidada ja resistentsusgeene omavahel levitada.

Kõige järsem prognoos puudutab bakterit Acinetobacter baumannii. Selle resistentsus karbapeneemide ehk tugevate reservantibiootikumide suhtes võib 2035. aastaks ulatuda 82 protsendini. Klebsiellade puhul prognoositakse resistentsuse kasvu kuni 35 protsendini.

Piirkondlikud erinevused

Kopsupõletikku või sepsist põdevad lapsed vajavad sageli just tugevamaid teise valiku ravimeid. Uuringumudeli järgi võib nende nakkuste korral ravimiresistentsus kümnendi keskpaigaks läheneda 80 protsendile, mis jätaks arstidele ravis üha vähem võimalusi.

Jõukamates riikides on esmavaliku antibiootikumide suhtes tekkinud resistentsus vähenenud, kuid arengumaades püsib see suur. Uuringu kaasautori Joseph I. Harwelli sõnul kasvab vastupanuvõime kõigis antibiootikumirühmades nii Kagu-Aasias kui ka Aafrikas.

Penelope A. Bryant märkis, et vaesemates piirkondades süvendavad probleemi suur nakkuskoormus, nõrk nakkuste kontroll ja ravimite vaba kättesaadavus. Tema hinnangul võib resistentsuse levik globaliseerumise tõttu mõjutada peagi kogu maailma tervishoidu.

Mida uuring soovitab

Laia toimega antibiootikumide sage kasutamine annab eelise bakteritele, mis suudavad ravimeid lagundavate ensüümide, näiteks beetalaktamaaside abil ellu jääda. Eriti soodne keskkond nende arenguks on intensiivravi, kus patsiendid viibivad pikalt ja puutuvad ravimitega korduvalt kokku.

Uurijad rõhutavad, et nende andmestik ei esinda kõiki lapsi, vaid uuringus osalenud haiglaid. Samuti eeldavad prognoosid seniste suundumuste jätkumist ega arvesta võimalike uute poliitikameetmete, kiirdiagnostika või vaktsiinidega. Teadlaste sõnul tuleb resistentsuse ohjeldamiseks tugevdada seiret, jälgida antibiootikumide kasutamist ning parandada tervishoiutingimusi arengumaades. Töö avaldati ajakirjas JAMA Pediatrics.