Uku Varblane ja Magnus Piirits: pensionid kasvavad, aga elukallidus kiiremini

Arenguseirekeskuse analüütikud Uku Varblane ja Magnus Piirits selgitavad, et kuigi tulevased pensionid on ostujõult suuremad kui praegu, jääb nende kasv keskmisest palgast maha. Teise samba kasutamine aitab pensioni suurendada kuni 40% ning hajutada riske demograafiliste ja majanduslike šokkide vastu.

Eesti pensionäride ostujõud on aastate jooksul märkimisväärselt kasvanud ja kasvab veelgi, kuid selle varjus peitub sügavam probleem: pensionid jäävad üha enam maha keskmisest palgast ja elatustasemest. Uku Varblane ja Magnus Piirits Arenguseirekeskusest analüüsisid, millised võiksid olla Eesti pensionid 2050. aastal, kui süsteemi ei muudeta.

Esimene sammas 2050. aastal

Inimene, kes on kogu karjääri jooksul teeninud Eesti keskmist palka ja tugineb üksnes esimesele sambale, saab 2050. aastal ligikaudu 2044 eurot netopensionie kuus. Tänaste hindade arvestuses on see Rahandusministeeriumi pikaajalise prognoosi järgi 1223 eurot, märksa rohkem kui 2025. aasta keskmine netopension 816 eurot kuus.

Siiski on probleem suhtelises võrdluses. Kui 2025. aastal moodustas keskmine vanaduspension umbes 52% keskmisest netopalgast, siis 2050. aastal langeb see näitaja keskmist palka teeninud inimese puhul vaid 43% tasemele. Ehk siis: pensionär on absoluutselt jõukam, kuid suhteliselt kaugemal oma aja elustandardi keskmisest.

Teine sammas parandab pilti märgatavalt

Teise samba liitumine muudab prognoosi oluliselt. Kui inimene maksab teise sambasse 2% brutopalgast (millele lisandub 4% sotsiaalmaksust), tõuseb tulevane netopension tänaste hindade arvestuses 1550 euroni, ehk veerandi võrra rohkem kui üksnes esimese sambaga.

Alates 2025. aastast on võimalik suurendada isiklikku sissemakset 6%-ni. Sel juhul kujuneks prognoosnäit 1726 eurot kuus tänastes hindades, mis ületab pelgalt esimesele sambale tuginevat pensioni enam kui 40% võrra. Mitmeastmeline süsteem hajutab ühtlasi riske: kui Eesti tööhõive- või migratsiooninäitajad osutuvad prognoositust nõrgemaks, aitab teine sammas negatiivseid mõjusid leevendada.

Loomulikult tähendab pensioniks säästmine praeguse tarbimise vähendamist. Kaheprotsendine sissemakse vähendab keskmist palka teeniva inimese käsutatavat tulu umbes 33 euro võrra kuus, kuueprotsendine sissemakse aga 100 euro võrra. See on tajutav loovutus, mille eest saadav tasu avaldub alles aastakümnete pärast.

Kas teine sammas on end ära tasunud?

Autorid tegid ka tagasivaatava arvutuse. Inimene, kes liitus teise sambaga kohe pärast selle loomist 2002. aastal, sai keskmist Eesti palka ja läks vanaduspensionile 2026. aasta alguses, on kogumissambast kasu saanud. Ilma teise sambata oleks tema esimese samba pension 793 eurot kuus; teise sambaga liitunul on esimese samba pension küll veidi väiksem, 757 eurot, ent 2025. aasta lõpuks oli kogutud üle 28 000 euro.

Kui see summa jagatakse 20 pensioniaasta peale, lisandub esimesel pensionikuul 118 eurot ja viimasel kuni 288 eurot, sest jääksummalt koguneb tootlus edasi. Kogu sissemakse, alla 6000 euro, inflatsiooniga korrigeeritult 8681 eurot, tasub end täiendava pensionina tagasi vähem kui kaheksa aastaga. Seejärel muutub teise samba lisapension puhaseks finantskasumiks. Kui pensionipõlv jääb lühemaks, on kogutud vahendid pärandatavad.

Mida see tähendab tulevastele pensionäridele?

Autorid võrdlevad pensionisüsteemi suvila remontimisega: igal aastal tehakse midagi paremaks, ent hoone vananeb ja ootused kasvavad kiiremini. Samamoodi ei piisa sellest, et pensioni nimisumma eurodes suureneb, oluline on, kas see sammu peab oma aja elustandardi tõusuga.

Riiklik pension jääb vanusepõlve oluliseks tugisammas, kuid harjumuspärase elustandardi säilitamiseks tasub kogumissambasse tõsiselt suhtuda. Mida varem ja järjekindlamalt seda teha, seda väiksem on tõenäosus, et tulevane pension eluteelt maha jääb.