Üksteist tõde Saaremaa kohta, mida iga mandrik tegelikult teadma peaks

Saaremaalt Tartusse kolinud noor naine jagab ausalt, millised väärarusaamad mandrikatel saarlaste kohta kõige sagedamini esinevad, praamimarsruutidest kuni toore kartuli mürgisuse müüdini. Humoorika, kuid faktidel põhineva vaate kaudu selgub, et Saaremaa on palju mitmekesisem paik, kui mandrielanikud arvata oskavad.

Tartus elav saarlanna on veendunud: mandrikad vajavad harimist. Pärast eelmise aasta septembris Saaremaalt mandrile kolimist on ta silmitsi seisnud küsimuste laviiniga, mis paljastavad üllatavalt suuri lünki teadmistes Eesti suurima saare kohta.

„Oot, sa ei ela ju talus?"

Üks levinumaid eeldusi on, et kõik saarlased elavad talus ja kasvatavad ise loomi. Tegelikkus on märksa kirjum. Kuressaares, saare ainsas linnas, elab umbes 12 300 inimest, ligi kolmandik Saaremaa valla 31 846 elanikust. Saaremaale on tekkinud kõnniteed, asfalt ja kaubanduskeskuse-laadsed hooned. Isegi üks kümnekorruseline veetorn on olemas.

Artikli autor elas kogu elu Kuressaare korteris ega ole ise kunagi loomi pidanud. Kartuleid on ta küll põllult noppinud, seda võimalust leidub saarel rohkem kui linnas, kuid talumajapidamise kogemus puudub tal täielikult. Enamikul saarlastel on siiski tuttavaid, kellelt kartuleid ja kanamunade ostetakse: poest tahavad neid pigem turistid.

Praem Pärnust? Kaart appi

Geograafia vallas valitseb samuti segadus. Küsimus „Kas teie praam läheb Pärnust läbi nii nagu Hiiumaa oma Haapsalust?" näitab, et Eesti kaart pole kõigile selge. Saaremaale lähim mandripoolne maatükk on Muhu saar, millega ühendab umbes pooletunnine praamisõit. Haapsalu-Rohuküla kant on Hiiumaale lähim koht; Pärnu asub Saaremaast hoopis teises suunas. Tallinnast Pärnusse sõitmine, et sealt praamile minna, oleks, nagu autor ise märgib, „üks hämmastavalt pikk ring."

Suur Väin, mis Saaremaad mandrist lahutab, on umbes 20 kilomeetrit pikk ja kohati üle 22 meetri sügav. SUP-lauaga ületada, mitte parim idee.

Saarlased omavahel

Kas saarlased käituvad mandrile kolinuna omaette kogukonnana? Osaliselt jah. Kui Tallinna tänaval kohtab vana koolivenda, tervitatakse teda isegi siis, kui aastaid on vahetatud vaid paar sõna. Tartus on saaretartukal isegi eraldi Messengeri grupp, kus jagatakse vanaema moosi ja sõiduteenuseid.

Saarlaste ja hiidlaste suhet kirjeldab autor vendade-õdede tögamisena: „Hiidlased saarlastele on nagu punapead ühiskonnale, neil tegelikult vist pole väga midagi viga, aga kiusatakse ikka." Autor ise pole kunagi Hiiumaale astunud ja ootab aukülalise kutset.

Tartust koju, kuus tundi

Tartust läheb Kuressaarde buss kaks korda päevas, hommikul kell 7.20 ja pärastlõunal nelja paiku. Sõit kestab ligikaudu kuus tundi. Tallinna kaudu on ajaliselt paindlikum, pealinnast saab Kuressaarde umbes kuus korda päevas, kuid sõit võtab tund aega rohkem. Edasi-tagasi bussiga alla 40 euro ei saa.

Sõidueksamit sooritades sõitis eksamineerija kohale Pärnumaalt. Kuressaare kortermajades läksid mõlemad korraks eksiteele, kuid saarlanna juhtis auto edukalt välja ja sai juhiloa esimese korraga kätte.

Toore kartuli mürgisuse kohta: autor arvas kuni eelmise aasta oktoobrini, et toores kartul on mürgine. Nüüd teab ta, et see pole tõsi, kuid julget ampsu pole ta veel võtnud.