Üksildus Eesti noorte seas: sisulooja Kai räägib teest iseendani

Emori ja Apotheka uuringust selgub, et 16-24-aastaste Eesti noorte seas tunneb üksildust valdav enamus. Sisulooja Kai jagab oma kogemust, kuidas ta õppis eristama üksindust ja üksildust, leides sel viisil tee oma unistuste eluni.

Apotheka tellitud ja Emori läbi viidud uuring toob esile karmi statistika: 16-24-aastaste Eesti noorte seas on üksildus laialt levinud probleem. Koguni 83 protsenti küsitletud noortest on viimase nelja nädala jooksul tundnud end vähemalt mõnikord üksildasena. Veelgi kriitilisem on olukord neile, kelle jaoks see tunne on püsiv, iga neljas noor selles vanusegrupis kogeb üksildust sageli või pidevalt.

Üksinduse ja üksilduse erinevus

Inimesed on sotsiaalsed olendid, kuid tänapäevane infomüra võib luua illusiooni ühendatusest, jättes samas sisemise tühimiku. Uuringud kinnitavad, et hobid ja tähendusrikkad suhted on üksilduse leevendamisel kriitilise tähtsusega. Just seda teed on käinud sisulooja Kai, kes tunnistab, et teismeeas oli olukord teistsugune.

«Minu jaoks on ülimalt oluline eristada üksildust ja üksindust. Nende sõnade vahe olulisuses veendusin juba varajases teismeeas,» ütleb Kai. Ta rõhutab, et perioodiline üksildustunne pole ebanormaalne, kuid tähelepanu tuleb pöörata hetkele, mil see hakkab igapäevaelu häirima.

Muutus läbi teadlikkuse

Kai kirjeldab, kuidas ta harjus varem mõtetesse ja muredesse peituma. See muutus justkui varjuks, millega harjub elama. «Siis on kerge jääda uskuma, et nii ongi. Tean, kui keeruline on endale otsa vaadata ja võtta vastutus oma elu eest,» nendib ta.

Pöördepunkt saabus arusaamast, et paljudes seltskondades viibimine ei loo automaatselt kuuluvustunnet. Kai leidis, et ta võib olla omaenda seltskonnas vähem üksildane kui grupis, kuhu ta tegelikult ei kuulu. Ta lõpetas oma heaolu mõõtmise teiste inimeste arvu järgi ja hakkas tähele panema, millised inimesed ja tegevused teda päriselt toidavad.

See protsess ei pakkunud vaid helgeid hetki, vaid sisaldas nii ilu kui ka valu. Vähem kui kahe aastaga jõudis ta punkti, kus ta tunneb end olevat oma unistuste elus. Maailm tema ümber ei muutunud, kuid tema võime seda näha ja hinnata muutus kardinaalselt.