Ukraina sõda tõi militaarkauged naised Naiskodukaitse ridadesse

2022. aastal kasvas Naiskodukaitse liikmeskond üle kolmandiku võrra, enam kui ühegi varasema kriisi ajal. Tartu Ülikoolis kaitstud bakalaureusetöö selgitab, kes need naised on ja mis neid ajendas liituma.

Venemaa täiemahulise sissetungi algus Ukrainasse tõi 2022. aastal Naiskodukaitsesse liikmeid rohkem kui ükski varasem kriis, liikmeskond kasvas ühe aastaga enam kui kolmandiku võrra. Pronksiöö, Gruusia sõda ega Krimmi annekteerimine ei suutnud midagi sarnast korda saata. Seda näitab etnoloog Ulvi Karu Tartu Ülikoolis 4. juunil 2026 kaitstud bakalaureusetöö.

Karu tegi kümme süvaintervjuud vähemalt 35-aastaste naistega Tartu ringkonnast, kes kõik liitusid Naiskodukaitsega pärast 24. veebruari 2022. Vanusepiiri põhjendas ta lihtsalt: «Eeldasin, et selles eas tehtud otsused on üldjuhul põhjalikult läbi mõeldud.»

Militaarvaldkond tundus pelutav

Enamikul uuritud naistest puudus varasem kokkupuude militaarvaldkonnaga. Osa pidas organisatsiooni liiga sõjaliseks, osa pidas seda mõttetuks «leemekulbi liigutamiseks». Üks liitujatest oli end seni pidanud patsifistiks. «Üks 59-aastane naine ütles mulle: "Ma sain aru, et minu teadmistest ei piisa sellise maailmaga hakkama saamiseks"», toob Karu välja.

Peamine liitumismotiiv oli soov omandada oskusi, et võimalikus kriisiolukorras ise toime tulla ja lähedasi aidata. Tähtis polnud ainult militaarteadmiste omandamine, naised tahtsid mõista, milline on nende konkreetne roll riigikaitses.

Teisi ajendas liituma kollektiivne sõjamälu: perekonnas räägitud küüditamis- või sõjalood. Üks naine tuli aga puhtalt ärevusest, soovis leida viisi hirmuga toime tulemiseks. «Hirmu ajel tehtud otsused ei pruugi sageli olla pikaajalised. Tema aga sai oma ärevusele leevendust ja leidis Naiskodukaitses endale koha,» kirjeldab Karu.

Supp ja relvad, ja palju vahele

Naiskodukaitse käsitleb riigikaitset laiemalt kui Kaitseliit ise. «Piltlikult öeldes tähendab see nii vormis metsas müttamist kui ka supikeetmist», aga nende kahe vahele mahub Karu sõnul meditsiin, side- ja staabitöö, evakuatsiooni toetamine ning elanikkonna kriisivalmiduse tõstmine.

Enamik intervjueeritutest tunnistas, et relvaõpe tundus alguses hirmutav, aga kõik said sellega hakkama ja kiitsid väljaõpet tagantjärele. Pärast kohustuslikku baasväljaõpet saab spetsialiseeruda endale huvipakkuvale suunale.

Perekohustuste ja riigikaitse vahel vastuolu vastajatel suurt ei tekkinud. Ohuolukorras pannakse mees, lapsed ja ämm autosse ning saadetakse turvalisse kohta, seejärel minnakse oma rolli täitma. «See näitab, et nad nägid riigikaitset laiemalt. Valmisolek on ka oma lähedaste eest hoolitsemine, sest see võtab riigilt koormust vähemaks,» tõdeb Karu.

Enesekindlus kasvas

Naiskodukaitse on mitmel naisel avanud uksi mujale elus. Kaks üle 50-aastast naist läksid organisatsioonis tegutsemise innustusel uuesti õppima, üks ütles otse, et Naiskodukaitse tõstis tema enesekindlust nii palju, et ta üldse söandas sellise sammu astuda.

Karu ise kuulub Naiskodukaitsesse üle 20 aasta. Ta liitus rahuajal, tõmbatuna soovist arendada füüsilist vastupidavust ja osaleda põnevatel õppustel. Arusaam riigikaitselisest tähtsusest kujunes alles organisatsioonis tegutsedes. «Tegelikult polegi niivõrd oluline see, mille pärast sa organisatsiooniga liitud, vaid see, mille pärast sa sinna jääd,» ütleb ta.

Kõik kümme uuringus osalenud naist on siiani Naiskodukaitse ridades. Töö juhendas Tartu Ülikooli etnoloogia teadur Keiu Telve.