Ukraina sõda, selgitatud: miks see konflikt maailma ja Eestit puudutab

Venemaa täiemahuline sõjaline sissetung Ukrainasse algas 24. veebruaril 2022 ja on kasvanud üheks suurimaks relvastatud konfliktiks Euroopas pärast Teist maailmasõda. Sõda on toonud kaasa tohutuid inimkaotusi, muutnud Euroopa julgeolekuarhitektuuri ja sundinud Eestit ning teisi NATO idatiiva riike oma kaitsevalmidust oluliselt tõstma. Konflikti käik, selle põhjused ja võimalikud lahendused puudutavad otseselt iga Eesti elanikku.

Ukraina sõda on relvastatud konflikt Venemaa Föderatsiooni ja Ukraina vahel, mis oma praegusel kujul algas 24. veebruaril 2022, mil Venemaa president Vladimir Putin andis käsu ulatuslikuks sõjaliseks sissetungiks Ukraina territooriumile. Tegelikult ulatuvad konflikti juured aastasse 2014, mil Venemaa annekteeris Krimmi poolsaare ja toetas relvastatud separatiste Ida-Ukrainas Donbassi piirkonnas. Need sündmused lõid pinnas täiemahulise sõja puhkemiseks ning ka rahvusvahelise kogukonna esimestele sanktsioonidele Venemaa vastu.

Venemaa põhjendas 2022. aasta sissetungi väitega, et Ukraina on ohus NATO laienemise tõttu ning et riigis on vaja läbi viia nn denatsifitseerimine ja demilitariseerimine. Lääs ja Ukraina ise lükkasid need põhjendused tagasi, pidades neid ettekäändeks suveräänse riigi vallutamiseks. Esialgu arvasid paljud analüütikud, et Venemaa eesmärk oli Kiiev mõne päeva või nädala jooksul vallutada ja ukrainlaste vastupanu kiiresti murda. Tegelikkus osutus teistsuguseks: Ukraina kaitsejõud suutsid pealinna kaitsta ja veebruari lõpuks aprilliks tõrjusid Vene väed Kiievi ümbrusest tagasi.

Pärast ebaõnnestunud katset Kiiev kiiresti hõivata koondas Venemaa oma jõupingutused Ida- ja Lõuna-Ukrainale. Lahingud nihkusid Donetski, Zaporižžja, Harkivi ja Hersoni oblastitesse. Venemaa suutis annekteerida neli Ukraina oblastit, Donetski, Luhanski, Zaporižžja ja Hersoni, kuigi ta ei kontrolli täielikult ühtegi neist. Ukraina korraldas 2022. aasta sügisel eduka vastupealetungi Harkivi oblastis ning vabastas hiljem Hersongi linna, mis on tänini ainus Venemaa annekteeritud piirkondade pealinn, mis on Ukraina kontrolli all.

Konflikti peamised osalised on Ukraina relvajõud ühelt poolt ja Venemaa föderaalarmee ning kaasväelased teiselt poolt. Venemaa ridadesse on värvatud ka tuhandeid Põhja-Korea sõdureid, hinnanguliselt üle kümne tuhande meest, ning Ukraina luureteated viitavad, et neist on hukkunud tuhandeid. Ukrainat toetavad lääneriigid, eelkõige USA, Suurbritannia, Saksamaa, Prantsusmaa ja Balti riigid, kelle antav sõjaline abi hõlmab relvi, laskemoona, väljaõpet ning rahalist toetust. Euroopa Liit on kehtestanud Venemaale ulatuslikud majandussanktsioonid, mis hõlmavad pankade, kaubanduse ja energiaekspordi piiramist.

Sõja käiku on kujundanud mitmed sõjapidamise uued vormid. Eelkõige on droone ehk mehitamata lennuaparaate hakanud kasutama mõlemad pooled massiliselt nii luureülesanneteks kui otsesteks rünnakuteks. Ukraina on suutnud droonirünnakutega tabada sihtmärke sügaval Venemaa tagalas, sealhulgas naftatöötlemistehaste juures Rjazanis, Permis ja mujal. Moskvalinna ennast on korduvalt tabanud Ukraina droonirünnakud, mis on sundinud Vene ametivõime rakendama erakorralisi turvameetmeid ning 2025. aasta 9. mai võidupüha paraadil loobuma tavapärasest rasketehnikast. See on sümboolselt oluline muutus, paraad, mida Kreml on kasutanud sõjalise jõu näitamiseks, muutus tõendiks Venemaa kasvavatest raskustest.

Rahuläbirääkimiste teema on sõja algusest peale olnud keeruline ja valulik. Esimesed kõnelused peeti juba 2022. aasta märtsis Valgevenes ja hiljem Türgis, kuid need katkesid tulemusteta. Ukraina keeldus järeleandmistest territoriaalküsimustes ning lääneliitlased toetasid Kiievit selles seisukohas. 2025. aastaks on olukord muutunud: USA president Donald Trump on avaldanud survet mõlemale poolele läbirääkimiste alustamiseks, ning on kuulutanud välja lühiajalisi vaherahu ettepanekuid. Nii Ukraina kui Venemaa on üksteist süüdistanud vaherahu rikkumises juba tundide jooksul pärast relvarahu jõustumist. Euroopa Liit otsib omakorda võimalusi otseseks dialoogiks Moskvaga, kuna on tekkinud kahtlused USA vahenduse tõhususes.

Majanduslikult on sõda mõjutanud kogu Euroopat. Venemaa on olnud Euroopa peamine maagaasi tarnija, ning sõja puhkemise järel on EL pidanud kiiresti loobuma Vene energiast või oluliselt vähendama selle osakaal. Kuigi see on nõudnud suuri investeeringuid ning põhjustanud energiahindade tõusu, on Euroopa suutnud Vene gaasist suuresti lahti ütelda. Ometi näitavad andmed, et veeldatud maagaasi import Venemaalt kasvas 2024. aasta esimeses kvartalis pärast sõja algust kõrgeimale tasemele, see viitab sellele, et täielik energiasõltumatus pole saavutatud. Venemaa majandus omakorda kandis esimest kvartaalset langust 2025. aasta alguses, mis näitab sanktsioonide kumulatiivset mõju.

Eesti jaoks on see sõda otseselt eksistentsiaalne küsimus. Eesti jagab Venemaaga maismaapiiri ning on nii NATO kui Euroopa Liidu liige. Eesti on üks Ukraina toetajatest arvult ja protsendina SKP-st arvates suurimaid abistajaid maailmas. Eesti Kaitseväe luurekeskus annab regulaarselt ülevaateid sõja käigust, ning Eesti luureteenistused, sealhulgas Välisluureamet, avaldavad aastaaruandeid, milles analüüsitakse Venemaa ohtu. Eestis elavad ukrainlastest põgenikud, ning Eesti raudtee, sadamad ja õhuruum on kasutuses Ukrainale mõeldud abi transpordil. Samuti on Eestiga naaber-Läti ja Leedu olnud korduvalt dramaatiliste intsidentide paikadeks, kus Ukraina päritolu droonid on eksinud Balti riikide õhuruumi, mis rõhutab vajadust suurema koordineerituse järele.

Üks levinumaid eksitusi on arvamus, et Ukraina sõda on Venemaa ja Ukraina kahe riigi vaheline kahepoolne tüli. Tegelikkuses on see globaalse ulatusega konflikt, millel on osalejaid igalt mandrilt. Põhja-Korea saadab sõdureid, Iraan tarnib droone, Hiina pakub Venemaale majanduslikku eluõhku. Vastupidiselt USA, Euroopa riigid, Kanada, Austraalia ja paljud teised toetavad Ukrainat. Teine levinud väärarusaam on, et lääne toetus on sõda pikendanud ja kannatusi suurendanud. Enamik sõjandus- ja rahvusvaheliste suhete analüütikuid leiab vastupidi, et lääne abi on võimaldanud Ukrainal säilitada riigipiire ja takistada Venemaa täielikku ülevõtmist, mis oleks kaasa toonud veelgi suuremaid inimkannatusi.

Sõjal on olnud laastav mõju Ukraina tsiviilelanikele. Miljonid ukrainlased on põgenenud välismaale, neist kümneid tuhandeid ka Eestisse. Ukraina linnadele, sealhulgas Kiievile, Dnipro linnale, Harkovile ja paljudele teistele, on korraldatud massilisi raketi- ja droonirünnakuid, mille käigus on hukkunud tsiviilisikuid ja hävinud elamud, koolid, haiglad ja kultuurimälestised. Ukraina kultuuriministeeriumi andmetel on sõja käigus kahjustatud üle tuhande seitsme saja kultuuripärandi objekti. Lisaks on Venemaa deporteerinud Ukrainast tuhandeid lapsi, mida Ukraina ja paljud rahvusvahelised organisatsioonid käsitlevad sõjakuriteona. Rahvusvaheline Kriminaalkohus on väljastanud Putini vahistamiskäsu just selle süüdistuse põhjal.

Vaadates tulevikku, on mitu suunda, mida jälgida. Esiteks: kas rahuläbirääkimised, mille vahendamiseks on pingutanud nii USA kui Türgi ja mitmesugused Euroopa osapooled, jõuavad mingisuguse leppeni ning millised on selle tingimused. Teiseks: kuidas mõjutab Venemaa majanduslik nõrgenemine, sh sanktsioonid, vähenevad naftatulud ja sõjakulud, Kremli tahet ja võimet sõda jätkata. Kolmandaks: milline saab olema NATO ja Euroopa Liidu koostöö tuleviku kujundamisel, eelkõige arvestades kasvavaid küsimusi USA pühendumuse kohta Euroopa julgeolekule. Neljandaks: kas ja kuidas liitub Ukraina lõpuks Euroopa Liiduga, läbirääkimised mille üle on juba alanud. Kõigi nende küsimuste vastused kujundavad Euroopa julgeolekuruumi, ja sellega ka Eesti igapäevaelu, järgnevatel aastakümnetel.