Ukraina postitöötajad toimetavad Zaporizhzhia eesliinil elu ja surma piiril

Ukrposhta tegevjuht Igor Smelyansky peab igal hommikul hindama riske, et saata postitöötajad ohtlikesse piirkondadesse pensionite ja ravimite kohale toimetamiseks. Vaatamata enam kui 50 töötaja hukkumisele alates 2022. aastast jätkub kriitilise tähtsusega logistiline töö, mida Venemaa on süstemaatiliselt sihikule võtnud.

Kiievis asuvas kabinetis tegeleb Igor Smelyansky igal hommikul riskide hindamisega, et otsustada, kuhu lähetada postitöötajad. See ei ole sõjaline operatsioon, vaid riikliku postiteenistuse Ukrposhta igapäevane logistiline pingutus, kus tuleb tasakaalustada vajadus jõuda abivajajateni ja töötajate ellujäämine. Postiljonid toimetavad rindeäärsetes külades kätte pensionid, maksavad vastu kommunaalmakseid ning toovad kohale toidu ja hädavajalikud ravimid.

Igapäevane risk eesliinil

Zaporizhzhia lähedal jätkab oma tööd 38-aastane postimeister Kateryna Marynych. Pärast seda, kui tema koduküla Lukasheve postkontor Venemaa droonirünnakus hävis, on ta jätkanud teenuse pakkumist liikuva üksusena. Tema kaubik on sageli ainus ühenduslüli välismaailmaga kohalikele eakatele, kes ei saa või ei soovi rindeäärsest piirkonnast lahkuda. Auto on varustatud droonide tuvastamise antennidega ning turvakaalutlustel on juhil relv ja kaasas kehakaitsevarustus.

Süstemaatiline sihikule võtmine

Igor Smelyansky sõnul ei ole rünnakud postitöötajate vastu juhuslikud. Venemaa on võtnud sihikule nii sorteerimiskeskused kui ka liikuvaid kaubikuid, väites, et tegemist on vastusammudega Ukraina rünnakutele Venemaa veebikaubanduse taristu vastu. Alates 2022. aastast on Ukrposhta teatanud enam kui 50 töötaja hukkumisest. Paljudes kaugetes asulates, kus poed on suletud ja transport on ohtlik, on postitöötajate saabumine ainus võimalus säilitada elementaarset toimepidevust.

Kateryna Marynychi sõnul ei kavatse ta oma tööd jätta, sest kohalikud elanikud sõltuvad temast. Tema kliendid ootavad teda, helistavad pärast rünnakuid ja vajavad seda kontakti, mida nad kirjeldavad kui pereliikmega suhtlemist. See on töö, mida ta peab oma kohuseks olukorras, kus riiklik toimepidevus sõltub just sellistest igapäevastest toimetustest.