Ukraina kunstnike viha ja lein: Lvivist Londonini ulatuv loomeenergia

Ukraina kirjanikud ja muusikud kasutavad sõjaaegset raevu kui vajalikku kütust vastupanuks ja loominguks. Aastatega on see terav emotsioon küll vaibunud, andes maad väsimusele, kuid vajadus dokumenteerida kaotusi ja mälestusi püsib endiselt.

Verdi reekviemi esitused on kõlanud nii Lvivis kui ka Londoni Püha Pauluse katedraalis, kus teose «Dies irae» ehk vihapäeva võimas kõla on peegeldanud Ukraina ühiskonna sügavat valu ja raevu. Lvivis, kus teos kõlas, oli emotsionaalne laeng tihedalt seotud vahetu sõjakaotusega. Veel 2022. aasta sügisel oli kohalikul kalmistul 153 sõduri hauda, ent 2026. aastaks on see arv kasvanud üle tuhande. Nende ridade viisi sirguvate haudadeni viiv teekond peegeldab sõja hävitavat mõju.

Raev kui vastupanu vorm

Sõdur ja kirjanik Oleksandr Mykhed on kirjeldanud seda raevu kui keerulist segu, see on soov kaitsta oma kodu, viha vaenlase vastu ja armastus oma rahva vastu segatud võrdsetes osades. Mykhedi jaoks pole tegemist lihtsalt vihkamisega, vaid konstruktiivse tundega, mis annab jõudu tegutsemiseks. Ta on märkinud, et tema enda sõjaraamatust sai omamoodi ajakapsel, mis aitab hoida alles mälestust nendest teravatest tunnetest, mis aastate möödudes võivad tuhmuda.

Poetess Iryna Shuvalova on võrrelnud seda tunnet loodusjõududega, kus trauma ja kaotus purskuvad välja nagu möllav jõgi. Tema luuletuses, mis käsitleb 2022. aasta veebruari sissetungi, põimuvad keeleline sarnasus veebruari ja raevu vahel, luues kujundi verisest ja vahutavast veevoolust. See sarnaneb Homerose eeposte kangelaste emotsionaalse intensiivsusega, kus lein ja viha on lahutamatud kaaslased.

2026: väsimus ja uus vaatenurk

Nüüdseks, 2026. aastal, on raev paljude Ukraina loojate jaoks asendunud väsimuse ja tühjusega. See pidev emotsionaalne pinge on osutunud jätkusuutmatuks. Dokumentalist Kateryna Iakovlenko tõdes, et paljud tunnevad praegu ebakindlust tuleviku ees, kus ka kõige õudsemad stsenaariumid tunduvad reaalsusena.

Samas on vajadus seda kõike kirja panna säilinud. Sasha Dovzhyk, kes juhib Ukraina dokumentatsiooni ja vahetuse instituuti, valmistab ette teost, mis segab omavahel dokumentalistikat ja muinasjutte. Ta tunnistab, et igatseb kohati tagasi seda selget, jõulist viha, mis andis talle kindlustunde ja loomejõu, kuid hindab ka seda lojaalsust oma mineviku minale, kes oskas veel nõnda teravalt tunda.