Ukraina konflikt selgitatud: taust, käik ja miks see Eestit puudutab

Venemaa täiemahuline sõjaline sissetung Ukrainasse algas 24. veebruaril 2022 ja on kujunenud suurimaks relvastatud konfliktiks Euroopas pärast Teist maailmasõda. Üle nelja aasta kestnud sõda on dramaatiliselt muutnud Euroopa julgeolekumaastikku ja sunnib NATO riike, sealhulgas Eestit, oma kaitsevalmidust ümber mõtestama.

Ukraina sõja ajaloolised juured ulatuvad Nõukogude Liidu lagunemisest. Pärast 1991. aasta iseseisvumist valitas Ukraina läänesuunalise kursi, mis tekitas Kremlis muret Venemaa geopoliitilise mõjusfääri kahanemise pärast. 2004. aasta Oranži revolutsioon ja eriti 2013.–2014. aasta Maidan-liikumine näitasid ukrainlaste selget soovi integreerituda Euroopa Liitu ja NATO-sse. Venemaa president Vladimir Putin ei saanud seda aktsepteerida ja alustus keerulisest konfliktist, mis algas Krimmi annekseerimisega ja Ida-Ukraina separatistide toetamisega 2014. aastal. Neljateistkümne aasta jooksul kestvate lahingute ja diplomaatiliste pingete järel otsustas Putin 2022. aasta veebruaris alustada täiemahulist invasiooni, usutavasti lootuses, et Kiievi saab vallutada mõne nädala jooksul.

Sõja käik on olnud nii Venemaa kui Ukrainale peamine katsumus. Esialgsed Vene plaanid kiirele võidule kukkusid läbi Ukraina ootamatu vastupanu tõttu. Kuigi Venemaa kontrollisid Donetski ja Luganskis suuri alasid ning Lõuna-Ukrainas olulisi linnu, ei suutis see saavutada oma strateegilisi eesmärke. Ukraina väed said õppida ja kohaneda ning nende droonitehnoloogia on muutunud modernse sõja põhikomponendiks. Mõlema poole suured kaotused ja jäädavad kaotused näitavad, et tegemist on kulutava, pikaajalise konfliktiga, mitte kiire tsaritsustega. 2026. aasta juunis möödus konfliktist 1568 päeva, võrdne Esimese maailmasõja kestusega.

Eesti ja teised NATO riigid on Ukraina konflikti tõttu drastiliselt oma kaitsevalmidust suurendanud. Venemaa agressioonisõda näitas, et lääne-libavalt töötatud rahustrateegiad on tõhutud ja NATO on ainus garantii väikeriikide sõltumatusele. Eestis on suurenenud sõjaväelised investeeringud, kaubaalused ja kodanikukaitse. Ukraina droonirünnakud Venemaa territooriumil, eriti naftaterminaalide ja strateegiliste objektide vastu, näitavad, et konflikt ei piirdu enam konkreetse lahinguväljaga. Ukraina droonid on korduvalt ohustandanud Eesti õhuruumi, nagu juuni alguses Ida- ja Lõuna-Eestis toimunud hoiatused näitasid. Seega puudutab Ukraina sõda otseselt Eesti julgeolekut ja majandust.

Rahuväljavaated on paranenud, kuid jäävad keerulised. Nii Ukraina president Volodõmõr Zelenski kui Venemaa president Vladimir Putin on mainitud võimalikke läbirääkimisi, kuid sisuliselt langevad nende nõudmised kokku. Zelenski on pöördunud USA esindajate poole ja arutanud Prantsusmaa, Saksamaa ja Suurbritannia liidritega rahuprotsessi tingimusi. NATO riigid rõhutavad, et mis tahes lahendus peab tagama Ukraina suvereensuse ja territoriaalse terviklikkuse. Siiski näitab Venemaa eelarvekriis ja sõjaväeliste kaotuste jätkumine, et Kremlis kasvab murettunud häälte arv. Peterburi majandusfoorum näitas, et Putini režiim ei suuda Vene eliidile edukamad tulemused näidata.

Sõja mõju majandusele ja rahvale on kohutav. Ukrainas hukkus ja sai haavata kümned tuhanded sõdurid ja tsiviilisikud. Venemaal kasvavad sõjakulud ja kaadrivajadus, mistõttu Kremli värbajad pöörduvad ülikoolide ja äärealuste piirkondade poole. Vene sõjaväeliste ja propagandistide suhtes on sooritatud mitmed atentaadid, mis näitavad ühiskonna sisest pingeid. Ukrainas ränivad ukrainlased välja ja rahvastik väheneb. Kütuse ja energiakriiside tõttu kannatavad Krimmi ja Vene kontrolli all olevad alad. Majandusliku põhjustatud tüli on nõrgendanud Vene eliidi toetust konflikti jätkamisele.

Venemaa strateegia on muutunud frustratsioonist edukuseks. Kuigi Putini propagandamestid levitavad võidu juttu, näitavad sõjapilti, et Venemaal pole strateegilist üleolekut. Ukraina luuretunnused näitavad Venemaa tsiviilõiguste erinevaid rikkumisi ja droonisõda on muutunud nähtamaks komponentideks lahingupidamises. Venemaa on tõstanud sanktsioonide vastaseid jõupingutusi Aafrikas ja mujal, et omale toetust leida. Siiski näitavad EL-i uued sanktsioonid ja NATO jõupingutused, et lääs jätkab Ukraina isoleeritavat Venemaad.

Tulevikustsenaariume on raske prognoosida. Uppsala ülikooli professor Stefan Hedlund prognoosib, et pärast sõda oodatakse Venemaale kolme varianti: killunemine, kokkuvarisemine või nn Põhja-Korea sarnane režiim. Kuigi rahuläbirääkimised võivad lähiajal edeneda, näitab sõja käik, et Ukraina ei ole nõus loobuma oma territooriumi osadest. Venemaa omakorda ei ole valmis loobuma saadud okupeeritud aladest ilma neid ametlikult vallutamata. Seetõttu võib konflikt jätkuda veel aastate kaupa, millel on kaugeleulatuvad tagajärjed Euroopa turvalisusele, energiajuurdele ja majandusele. Eesti kui NATO idatiiva riik peab jätkama oma kaitsevalmiduse tõstmist ja Ukraina toetamist.