Ühiskonna kihistumine: päikesevarjutuse valguses

Hiljutine päikesevarjutus tõi välja nii ühiskondliku ühtekuuluvustunde kui ka süveneva lõhe Eesti erinevate elukihtide vahel.

Hiljutine päikesevarjutus pakkus paljudele eestlastele võimaluse hetkeks argimured unustada. Inimesed otsisid turvalisi vaatlusvahendeid, sättisid end parimatesse vaatluspaikadesse ja jagasid sotsiaalmeedias pilte taevas toimuvast. See kollektiivne elevus näitas, et ühise loodusnähtuse puhul suudab ühiskond endiselt ühtselt reageerida ja tunda siirast rõõmu.

Kuid sündmus peegeldas ka midagi muud. Ajakirjaniku tähelepanekud Eesti erinevate elukihtide vahel, alates nendest, kel on ligipääs headele vaatluskohtadele, kuni nendeni, kes on ühiskonnast irdunud, viitavad süvenevale lõhele. Iseseisvuse taastamise 33. aastapäeva eel räägitakse üha vähem „kahest Eestist“, vaid pigem juba viiest erinevast reaalsusest, millel puudub omavaheline ühisosa.

Sotsiaalne lõhe ja hoolimatus

Kõrgemate elukihtide vaates paistavad ühiskonna probleemidega kimpus olevad inimesed vaid tülikate objektidena. See suhtumine peegeldub turvalisuse programmides ja ümarlaudades, kus probleemide lahendamise asemel kiputakse sageli vaid distantsi hoidma. Samal ajal ei ole hierarhia alumises otsas olijatel enam huvi ega tahtmist ühiskonna üldistest protsessidest osa saada.

See eraldatus avaldub ka igapäevases hoolimatuses, olgu see siis Tallinn-Narva maantee äärsete parklate reostamine või lihtsalt käega löömine. Päike paistab küll kõigi peale, kuid ühiskondlik jahenemine on märgatav. Kui sildade ehitamine erinevate kihtide vahele ei muutu prioriteediks, ähvardab ühtsustunnet asendada püsiv vaenulikkus ja üksteisest mööda vaatamine.