Ühendkuningriigis lahvatas terav vaidlus autismi diagnooside täpsuse üle

Autismi diagnoosimise drastiline kasv Ühendkuningriigis on tekitanud teadlaste ja aktivistide vahelise debati. Osa eksperte muretseb liiga laia diagnoosimise pärast, samas kui teised rõhutavad vajadust keskenduda inimeste tegelikele vajadustele ja toimetulekule.

Ühendkuningriigi tervisesüsteemis on tekitanud vastakaid seisukohti autismi diagnooside järsk kasv. Viimase kolme aasta jooksul on diagnoositud inimeste arv Inglismaal kasvanud 700 000-lt ligikaudu 1,1 miljonini. See statistiline hüpe on toonud päevakorda küsimuse, kas praegune diagnoosimise metoodika on muutunud liiga laiaks ning kas see võib kahjustada just nende inimeste huve, kes vajavad kõige rohkem tuge.

Diagnooside arvu kiire kasv

Üks valdkonna juhtivaid teadlasi, 85-aastane professor Uta Frith, on asunud kriitilisele positsioonile. Ta väljendab muret, et liiga kergekäeline diagnooside jagamine võib varjutada nende inimeste vajadusi, kellel on tõsised intellektuaalsed või arengulised puuded. Frithi sõnul vajavad need inimesed spetsiifilist ja intensiivset abi, kuid praegune üldistatud autismi mõiste võib tähelepanu ja ressursid hajutada. Tema seisukoht on kutsunud esile vastureaktsiooni nii aktivistidelt kui ka teistelt teadlastelt.

Riiklik autismiliit (National Autistic Society) on nimetanud Frithi kriitikat eksitavaks ning rõhutab, et kõik diagnoosi saanud isikud vastavad rangetele kriteeriumidele, mis puudutavad suhtlemist, käitumist ja huve. Psühholoogia dotsent Monique Botha on omakorda rõhutanud, et sildistamine ja diagnooside kahtluse alla seadmine võib olla kahjulik, eriti kuna autistide elukäigud ja väljakutsed on väga erinevad.

Lahendusena nähakse alamtüüpe

Keeleliste ja käitumuslike erinevuste lahendamiseks on Cambridge'i ülikooli professor Simon Baron-Cohen pakkunud välja idee autismi spektrit täpsemalt alamtüüpideks jagada. Tema hinnangul võiksid eristused hõlmata näiteks arenguhäiretega seotud autismi, kõnepuudega seotud variante ning kaasnevaid seisundeid nagu aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ADHD) või depressioon.

Baron-Coheni sõnul võimaldaks kümnete või sadade alamtüüpide kasutuselevõtt täpsemini defineerida konkreetse inimese vajadused. Samas hoiatavad kriitikud, et selline killustamine võib tekitada uue diskrimineerimise tasandi ja raskendada abivajajatel toetuse leidmist. Vaidlus jätkub, kuna hetkel puudub üksmeel selles, kuidas defineerida ja toetada üha kasvavat diagnoositute kogukonda, kelle elukogemused ulatuvad sügavast abivajadusest kuni iseseisva eluni.