Ugala teater toob Viljandi vana haiglahoone tühjusesse lavastuse «Lühem kui elu»

Ugala teatri loomegrupp lavastab Viljandi endises haiglahoones teose, mis käsitleb mälestusi ja hoone ajutist olemust. Lavastus toimib rituaalse hüvastijätuna ruumidele, mis on lammutamise ootel.

Viljandi vana haiglahoone, mis on pärast uue haigla valmimist seisnud kasutuseta, muutub peagi teatrilavaks. Ugala teatri uuslavastus «Lühem kui elu» kutsub publiku hoonesse, mille elutsükkel on olnud üürike, see suur betoonrajatis teenis linnarahvast vaid umbes 40 aastat, enne kui tehniline vananemine ja uued vajadused selle sulgemiseni viisid.

Teatri ja mälestuste kohtumine

Lavastaja ja kunstnik Joel Väli kirjeldab haiglat kui betooni valatud lugude kogu, kus ruum ise dikteerib jutustatava loo kulgemise. Dramaturg-lavastaja Priit Põldma peab lavastust omamoodi rituaaliks, mille eesmärk on võimaldada kohalikel elanikel hoonega veel kord kohtuda. «Tahaks pakkuda eelkõige Viljandi inimestele võimalust viibida veel kord neis ruumides, kus on kogetud nii palju tähenduslikke hetki, tulekuid, minekuid, tagasitulekuid, ning kohtuda seal oma isiklike mälestustega,» ütleb Põldma.

Loomegrupi jaoks on hoone ise olnud üks suuremaid inspireerijaid. Kui tavapärases teatrisaalis sünnib kujundus paberil, siis siin pakkusid ruumid ise lahendusi ja motiive. Väli märgib, et haigla üheksa korrust ja kolm tiiba nõuavad lavastajalt filigraanset lähenemist, kus tühjus ja endisaegne atmosfäär mängivad etenduses võrdväärset rolli näitlejatega.

Seos filmikunstiga

Lavastuse kontseptsioon ammutab mõjutusi Arvo Iho filmist «Ainult hulludele ehk Halastajaõde». Põldma sõnul tekkis seos filmiga juba varakult, kui ta märkas, et haigla ruumid on säilitanud oma ilme ka aastakümneid hiljem. «Haigla ise on ka nagu üks suur halastajaõde, ta võtab kõik vastu, toetab inimest kannatustes, aitab ilmale tulla, terveks saada ja ka ära minna,» kirjeldab ta hoone sümboolset rolli.