Tuuli Roosma avastab uues saates Türgi turistide eest peidetud paiku

19. septembril algav rännusari «Meie aasta Türgis» toob vaatajateni riigi varjatud ja metsiku poole, eemaldudes tavapärastest turismimarsruutidest. Tuuli Roosma otsib üles paiku nagu Lüükia tee ja ajaloolised maa-alused linnad, vältides tüüpilist «kõik-hinnas» puhkusekultuuri.

19. septembril jõuab televaatajateni rännusaate «Meie aasta Türgis» esimene osa, kus Tuuli Roosma viib publiku tavapäraste kuurortide ja «kõik-hinnas»-pakettide varjust hoopis teistsugusesse Türgisse. Seikleja fookus on kohtadel, mis jäävad massiturismi vaateväljast välja.

Roosma sõnul on tema eesmärk pakkuda avastamisrõõmu, mitte tüüpilist puhkust. Ta tunnistab, et standardne rannaturism tekitab temas tõrksust, kuna seal puudub väljakutse ja ootamatus. Seetõttu suundus saate meeskond hoopis paikadesse nagu 540-kilomeetrine Lüükia tee, Anatoolia maa-alused linnad ning Ararati mäe ümbrus, vältides teadlikult tiheda liiklusega turismikeskusi.

Lüükia tee pakkus võimalust rännata männimetsade ja ajalooliste varemete keskel. Saates nähtav Türgi on vastand paljudele tuttavale Vahemere-äärsele puhkusele. Kuigi paljud eestlased on Türgis käinud, piirdub nende kogemus tihti hotellialade ja lähedalasuvate supelrandadega, jättes suure osa riigi kultuurilisest ja ajaloolisest kihistusest tähelepanuta.

Roosma märgib, et Türgi on inimkonna häll ja maailma suurim muuseum, kus ajalugu ja temperament on lahutamatult põimunud. Uus hooaeg toob vaatajateni paigad, kuhu lühikese puhkusereisiga tavaliselt ei jõua.