Türgis ja Serbias hoogustuvad rünnakud LGBTQ+ kogukondade vastu

Türgi võimud on alustanud ulatuslikke reide LGBTQ+ kogukonna vastu, viidates põhiseaduslikule kohustusele kaitsta traditsioonilisi perekondlikke väärtusi. Eksperdid ja rahvusvahelised organisatsioonid näevad selles laiemat autokraatlikku mustrit, kus marginaliseeritud gruppe kasutatakse poliitiliste pingete hajutamiseks.

Türgi võimud on viimasel ajal läbi viinud rea reide LGBTQ+ inimeste kodudesse ja baaridesse, mille tulemusena on vahistatud sadu inimesi. Ametlikus põhjenduses viitas Türgi justiitsminister Akin Gurlek riigi põhiseaduslikule kohustusele kaitsta lapsi, noori ja perekondi, väites, et mingisugust ebaseaduslikku tegevust, mis on suunatud perede vastu, ei sallita.

Londoni City St George’si ülikooli rahvusvahelise poliitika eksperdi Koen Slootmaeckersi hinnangul ei ole tegemist isoleeritud juhtumiga, vaid pigem intensiivistuva mustriga. Autoritaarsetes režiimides kasutatakse LGBTQ+ kogukonda sageli mugava patuoinana, et juhtida tähelepanu kõrvale teistelt kriisidelt või poliitilistelt ohtudelt. Slootmaeckersi sõnul on see «meie ja nende» narratiiv, millega tugevdatakse väidetavaid traditsioonilisi pereväärtusi.

Inimõiguste üldine taandumine

2024. aasta aruanne Lõuna-Aafrika Vabariigis asuvalt kodanikuõiguste organisatsioonilt Civicus märgib, et naiste ja LGBTQI+ inimeste õigused on sattunud viimaste kümnendite kõige koordineeritumale rünnakule. Aruandes märgitakse, et USA president Donald Trump on kujundanud ülemaailmse narratiivi, mis soosib selliseid hoiakuid, ning viidatakse samasooliste suhete kriminaliseerimisele Burkina Fasos ning Trinidadis ja Tobagos.

Sarnaseid suundumusi täheldatakse ka Serbias, mis on ILGA-Europe Rainbow Map edetabelis langenud 29. kohale. President Aleksandar Vucic ja tema juhitud Serbia Progressiivse Partei (SNS) tegevust on seostatud vägivallaga, mis on kogukonna üha enam marginaliseerinud. Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti hiljutisest uuringust selgus, et 80% LGBTQ+ inimestest Serbias väldib avalikus kohas partnerist kinni hoidmist.

Slootmaeckers märkis, et kui poliitiline võim on ohus, muutuvad inimõigused sageli «kalliks edevuseks», mille piiramine aitab konsolideerida toetust. See taktika normaliseerib ühiskonnas suhtumist, kus erinevus on võrdsustatud ohuga rahvuslikule tulevikule.