Tuleviku riskid: Lätis tõuseb tulareemia haigestumine, Eestis on tänavu tuvastatud kaks haigusjuhtu

Lätis on selle aasta jooksul tuvastatud 17 tulareemia juhtumit, mis kõik vajavad haiglaravi. Eestis on tänavu diagnoositud kaks haigusjuhtu, samas kui möödunud aastal oli neid kokku 22.

Läti terviseametnikud on täheldanud murettekitavat trendi nakkushaiguste levikus: alates eelmise aasta teisest poolest on tulareemiasse haigestumine naaberriigis pidevalt kasvanud. Tänavu on Lätis kinnitust leidnud 17 tulareemiajuhtumit, kusjuures kõik patsiendid on vajanud haiglaravi.

Eestis on olukord teine, kuid nakkushaiguste osas valvas. Terviseameti andmetel on Eestis tänavu diagnoositud kaks tulareemia juhtu, üks jaanuaris ja teine juulis. Võrdluseks: 2024. aastal tuvastati Eestis kokku 22 haigusjuhtumit.

Tulareemia on ohtlik bakteriaalne infektsioon, mida levitavad peamiselt väikeloomad nagu närilised, koprad, vesirotid ja jänesed. Nakkus võib kanduda edasi ka puukide, sääskede ja parmude hammustuste kaudu. Haigustekitaja suudab keskkonnas säilida üllatavalt kaua, püsides elujõulisena isegi tolmus pärast seda, kui saastunud keskkond on kuivanud.

Nakkuse levik ja sümptomid

Inimene nakatub kõige sagedamini siis, kui bakter satub organismi vigastatud naha või limaskestade kaudu. See võib juhtuda otsesel kokkupuutel saastunud loomade või nende elukeskkonnaga, saastunud vee või toidu tarbimisel või koguni nakkusohtliku tolmu sissehingamisel. Haigus ise inimeselt inimesele ei levi.

Haigestumine algab reeglina äkki. Tüüpilisteks sümptomiteks on kõrge palavik, külmavärinad, tugev pea- ja lihasvalu ning üldine nõrkus. Haigel võivad tekkida ka nahahaavandid, valulikud ja turses lümfisõlmed, kurguvalu, silmapõletik või kopsupõletik. Inkubatsiooniperiood kestab tavaliselt kolm kuni viis päeva, sõltudes nakatumisviisist ja organismi sattunud bakterite hulgast.

Lätis läbi viidud epidemioloogilised uuringud näitavad, et enamik nakatumisi on seotud viibimisega looduses, kus on kokku puututud näriliste eritistega saastunud keskkonnaga või saadud putukahammustusi. Kõrgendatud riskirühma kuuluvad jahimehed, looduses matkajad ning inimesed, kes tegelevad metsloomade populatsiooni haldamisega. Asjakohase ravi korral on haiguse suremus umbes 2%, kuid ilma ravita võib see ulatuda 5-15 protsendini.