TÜ uuring: digimeedia ei kahjusta mälu, kuid muudab valmisolekut pingutada

Tartu Ülikooli kaasprofessori Jaan Aru osalusel valminud uuring, mis ilmus ajakirjas Nature Human Behaviour, pakub välja uue selgituse digimeedia mõjust. Teadlaste sõnul ei kahjusta digikeskkonnad keskendumisvõimet kui sellist, vaid muudavad seda, kui palju inimene on sisemiselt valmis vaimset pingutust tegema.

Tartu Ülikooli arvutusliku neuroteaduse kaasprofessor Jaan Aru ja tema kaasautorid esitavad ajakirjas Nature Human Behaviour avaldatud artiklis uue teooria: digiplatvormid ei pruugi vähendada inimese keskendumisvõimet, kuid võivad aja jooksul ümber kujundada seda, kui väärtuslikuks aju vaimset pingutust üldse peab.

Kiire tasu, pikaajaline hind

Paljud digiplatvormid on ehitatud nii, et need pakuvad minimaalse vaevaga kohest rahuldust, lõputu uudisvoog, algoritmide soovitatud sisu, pidevad teavitused. Aru sõnul loob selline keskkond harjumusi: «Pidev kokkupuude kiire ja vähese pingutusega saadavate hüvedega võib muuta seda, kui väärtuslikuna meie aju vaimset tegevust tajub.»

Tagajärg pole see, et inimene ei suuda enam tähelepanu hoida, vaid see, et ta eelistab üha enam tegevusi, mis annavad kiire tulemuse, isegi kui pikaajaliselt oleks kasulikum pühenduda keerulisemale ülesandele.

Teadlased nimetavad seda nähtust pingutuse ümberkalibreerimiseks (effort recalibration). Inimene teeb pidevalt valikuid erinevate tegevuste vahel, hinnates eeldatavat kasu ja nõutavat süvenemist. Kui digikeskkond pakub pidevalt uusi stiimuleid väikese pingutuse eest, nihkub see kaalukauss: süvenemine tundub subjektiivselt vähem ahvatlev.

Miks katsed mõju ei näita

Senised uuringud on jõudnud vastuolulistele tulemustele, laboritingimustes ei ilmne tähelepanu- ega mäluhäireid, kuigi argielus tundub probleem reaalne. Aru pakub sellele selgituse: «Digimeedia ei mõjuta niivõrd lühikeste testide täitmist, vaid just pikka keskendumist vajavate tegevuste sooritamist.»

Koolis toimuv õppimine on hea näide: teadmised ehituvad üles aeglaselt, pikaajalise süvenemise kaudu. Just selline protsess on ohustatud, kui aju on harjunud saama kiireid infoampse ja hindab sügavat süvenemist järjest madalamalt.

Artiklis tuuakse välja kaks õppimise seisukohalt olulist strateegiat: uue info aktiivne otsimine ning pikaajaline süvenemine olemasolevate teadmiste arendamiseks. Mõlemad on vajalikud, kuid keerukate oskuste omandamine eeldab lõpuks just teist, ja digikeskkonnad võivad kallutada inimest esimese poole.

Edaspidi tuleb küsida teisiti

Töörühm leiab, et teaduslik debatt peaks vahetama fookust. Küsimuse asemel «kas digimeedia kahjustab vaimseid võimeid» tuleks küsida: kuidas mõjutab digikeskkond valmisolekut suunata vaimne pingutus õppimisse, töösse ja teistesse pikaajalist keskendumist nõudvatesse tegevustesse.

Uurijad kutsuvad üles hüpoteesi kontrollima katsetus-, neurobioloogilistes ja pikaajalistes uuringutes. «Just seda mehhanismi soovime tulevikus põhjalikumalt uurida,» ütles Aru.