Triin Ruumeti lavastus "Ma tahan uskuda" toob Von Krahli teatris lavale reality-maailma telgitagused

Režissöör Triin Ruumeti esimene lavastus teatris Von Krahl analüüsib tõsielusaadete fenomenis peituvat siirust, melu ja eksistentsiaalset igatsust. Projekti ettevalmistuse käigus süvenesid näitlejad tundide kaupa erinevatesse tõsieluformaatidesse, sealhulgas "Rannamajja".

Kolmapäeval esietendub Von Krahli teatris filmirežissöör Triin Ruumeti esimene lavastus „Ma tahan uskuda“. Teos sukeldub tõsielusaadete maailma, lahkates teleformaatide taga peituvat inimlikku soovi leida midagi enamat, olgu selleks siis armastus, tähelepanu või elumuutus.

Lavastuse trupp, sealhulgas näitleja Edgar Vunš ja dramaturg Joosep Lõhmus, on eeltööna läbi töötanud hulgaliselt materjali. Analüüsitud saadete nimistusse kuulusid nii kodumaised kui ka rahvusvahelised projektid, alates „Vallalisest kaunitarist“ ja ellujäämissaadetest kuni Eesti tõsielutelevisiooni klassikani. Vunš tõdes, et eriti põhjalikult võeti ette tõsieluseriaal „Rannamaja“, mida vaadati mitu korda, et mõista selle dünaamikat.

Reaalsuse ja fiktsiooni piirimail

Lõhmus rõhutab, et kuigi ühiskond vaatab tõsielusaadete osalejatele sageli üleolevalt, peitub neis formaatides tihti ootamatult ehtsaid emotsioone. „Need saated on kohati väga siirad ja pakuvad tihendatud elukogemust. Osalejad, kes neisse tulevad, otsivad sageli aktiivselt paremat elu või vähemalt selle illusiooni loomist,“ selgitas Lõhmus.

Lavastus ise on olemuselt mitmekihiline. Edgar Vunš kirjeldab, et näitlemine nõuab seekord tavapärasest erinevat lähenemist, kuna mäng käib korraga mitmel tasandil: tegelaste vahel, näitlejate ja publiku vahel ning kaamerate vahendusel. Ehkki proovide käigus üritati luua traagilist atmosfääri, kaldus tulemus Von Krahlile omasesse komöödiasse.

„See on nukker ja eksistentsiaalne materjal, kui kogu see meelelahutuslik tulevärk eemaldada,“ nentis Lõhmus, kelle sõnul sunnib lavastus kaasa tundma nii osalejatele kui ka telesaadete loojatele. Lisaks praktilisele tööle kaasas trupp protsessi filosoofilise tasandi, kutsudes appi Kalev Rajangu, et mõtestada reaalsuse ja selle kuvamise olemust.