Treenerite mõju Eestis: hirmul põhinev õpetamine võib noorele jätta eluaegse jälje

Noored sportlased kogevad Eestis seinast seina lähenemisi, kus toetav juhendaja võib enesekindlust tõsta, kuid hirmul ja karistusel põhinev treening tekitab sageli pikaajalisi vaimseid tõrkeid.

Noored sportlased veedavad oma treeneritega nädalas kümneid tunde, mis muudab juhendaja rolli nooruki arengus kriitiliselt tähtsaks. Kui toetav mentor võib noore enesekindlust tõsta kogu eluks, siis hirmul ja karistusel põhinev treenimine võib jätta jälje, mis ulatub spordisaalist palju kaugemale.

Toksiline kogemus spordis

18-aastane sportakrobaat Freeta meenutab lapsepõlve treeninguid, kus iga väike eksimus, olgu selleks korraks sõbraga palli mängimine või harjutuse ebatäpne sooritus, tõi kaasa sundkorras jõuharjutused. Treener ei pidanud vajalikuks selgitada, mida sportlane valesti tegi, vaid kasutas füüsilist koormust karistusvahendina. See kogemus on noort naist mõjutanud tänaseni: jõusaali sisenedes tekib tal siiani vastumeelsus, sest trenn seostub talle vaid ebameeldiva kohustusega. See hirm eksimise ees kandus ka koolikeskkonda, kus Freeta tundis pikka aega hirmu vastata või uusi asju proovida, kartes teiste naeruvääristamist.

Eeskuju ja väärtused

Teistsuguse kogemuse said 19-aastased Hugo ja Jaagup. Nende jalgpallitreener oli küll nõudlik, kuid õiglane. Ta ei kasutanud karjumist ega hirmu, vaid keskendus meeskonnatööle, distsipliinile ja austusele. Hugo sõnul oskas treener märgata iga mängija tugevusi ja kohandada oma lähenemist vastavalt isiksusele. „Ta tahtis eelkõige, et meist saaks normaalsed ja head inimesed,“ meenutab Hugo. Treener rõhutas järjepidevalt, et jalgpallur peab olema tark, ega lasknud poistel kooli või teisi eluvaldkondi unarusse jätta.

Psühholoogi soovitused

Spordipsühholoog Lisett Pavelson rõhutab, et vigade eest karistamine on noorsportlase arengule vastunäidustatud. Turvaline keskkond on oskuste omandamise vundament. „Kui vigade eest karistatakse, õpetatakse eelkõige kartma, mitte arenema,“ selgitab Pavelson. Tema hinnangul peaks treeneri üks peamisi ülesandeid olema selgitamine, kuidas järgmine kord paremat sooritust saavutada. Ta soovitab noortel, kes tunnevad end treeningutel ebakindlalt või kardavad, rääkida murest lapsevanema, õpetaja või mõne teise usaldusväärse täiskasvanuga.