Treener Rein Sokk: Erki Noole sportlaskarjäär sõltus naisterahva pisaratest

Erki Noole pikaaegne treener Rein Sokk paljastas, et tulevane olümpiavõitja oli põhikooli ajal oma grupis kõige nõrgemate võimetega treenija ning ta oleks peaaegu sportlaskarjäärini jõudmata jäänud. Sokk võttis Noole oma gruppi vaid tänu teise treeneri Tiiu Jurkatamme pisaratele.

Erki Noole tee olümpiakullani Sydney 2000. aastal polnud sugugi paratamatus, see oli vähemalt kord peaaegu lõppenud enne, kui see päriselt alguseski. Kümnevõistluse maailmatippu jõudmist mäletab treener Rein Sokk Vikeraadio saatesarjas "Eestimaa toimikud" kui kokkusattumust, mille taga oli ühe naise lein.

Kaks „kõige õnnetumat vendu"

1980. aastatel saabus Nool Võrust Tallinna Spordiinternaatkooli, kus Sokk tegi poole kohaga kümnevõistluse ettevalmistusgrupi treenerina teivashüppetunde. Grupi põhijuhendaja oli Tiiu Jurkatamm.

Kui kaheksanda klassi järel tuli poisse laiali jaotada, oli Sokul grupp täis. Jurkatamm tuli tema juurde palvega võtta vastu kaks poissi, kes soovisid üle tulla, Erki ja Meelis. «Ütlesin, et need olid kaks kõige õnnetumat venda, kes seal grupis üldse olid. Ütlesin, et mul pole vaja,» meenutas Sokk. «Siis hakkas Tiiu nutma, et kui sa ei võta, siis mine tea, lähevad oma kooli tagasi ja mis neist saab.»

Pisarad tegid oma töö. Sokk nõustus ühe poisi vastu võtma ja valik langes juhuslikult Noolele. «Näpp läks Erki peale,» ütles ta. Nool läks esialgu suvisesse treeningulaagrisse katseajale.

Aeglaseim poiss kogu kergejõustikugrupis

Laagris paistis Nool silma eelkõige töökusega, ta oli ainus, kes kõik antud ülesanded täitis ja tegi lisaharjutusi ka vabal ajal. Spordilisi tulemusi see esialgu ei toonud. Üheksandas klassis jooksis ta elektrilises mõõtmises 30 meetrit ajaga 4,24 sekundit. «Ei olnud TSIK-is kergejõustikus ühtegi tüdrukut, kes nii aeglaselt jooksis,» sõnas Sokk.

Esimesel teivashüppevõistlusel, kus stardis üle 40 poisi, hüppas Nool 2,60 meetrit ja tuli viimaseks. Aastaid jäi ta peamiselt pallipoisiks, mänge toetavaks abijõuks.

Kümnes klass tõi esimesed märgid arengust. «Kummaline, et kõige aeglasemast poisist sai lõpuks Eesti kõige kiirem mees mingil hetkel,» ütles Sokk.

„Ma õpetan, ei treeni"

Sokk kirjeldab oma treenimisfilosoofiat lühidalt: «Mina ei treeni kedagi. Ma õpetan. Annan ülesanded ja kas täidad neid või ei täida, mind see ei huvita. See on sinu jaoks!» Noole puhul oli vastus selge, ta täitis.

Pärast spordiinternaatkooli läksid nende teed mõneks ajaks lahku. 1993. aastal võttis Nool ise Sokiga ühendust ja palus teda tagasi oma treeneriks. Sokk juhendas teda seejärel kuni 1998. aastani.

Sokk on veendunud, et ilma Jurkatamme sekkumiseta poleks Noolest tõenäoliselt sportlast saanud. «Erki on seda ise ka tunnistanud,» lisas ta. «Ta oli sellises seltskonnas, kus vend oli pahuksis metsadega ja paljud tema klassivennad läksid kinni. Mine tea, mis Erkist oleks saanud.»