Torkhami piiripunktis: Miljonid afgaanid sunnitakse Pakistanist ja Iraanist tagasi kodumaale

Viimase kolme aasta jooksul on Pakistanist ja Iraanist Afganistani naasnud umbes kuus miljonit inimest, keda on sunnitud naaberriikidest lahkuma. Paljud naasjad satuvad riiki, kus nad pole kunagi varem elanud, ning seisavad silmitsi sügava humanitaarkriisi ja ebakindla tulevikuga.

Torkhami piiripunkt, tuntud ka kui "Zero Point", on koht, kus paljude Afganistani suunduvate inimeste jaoks lõppeb pikk eksiiliaastate periood ja algab järgmine ebakindel peatükk. Pakistanist ja Iraanist on käesoleval aastal naasnud ligi miljon inimest, mis on osa viimase kolme aasta suurimast rahvaste liikumisest maailmas.

ÜRO pagulasagentuuri UNHCR andmetel on viimase kolme aasta jooksul Afganistani tagasi pöördunud kokku kuus miljonit inimest. "Me ei ole lähiajaloos näinud sellise ulatusega tagasipöördumist," märgib UNHCR-i pressiesindaja Afganistanis Charlie Goodlake. Olukord on eriti keeruline, sest paljud naasjad, nagu 35-aastane Nazia, pole varem kordagi Afganistanis elanud ning on sündinud paguluses.

Humanitaarkriis ja majanduslik surve

Tagasipöördujate vastuvõtt on Afganistanis vaevaline. Paljud pered saabuvad tühjade kätega, elades ajutistes teltides, kus temperatuur tõuseb sageli üle 40 kraadi. Samal ajal on Afganistanis vähenenud välisabi, mis muudab toimetuleku pea võimatuks. ÜRO andmetel vajab toimetulekuks abi suur osa Afganistani elanikkonnast, kusjuures on väljendatud muret laste alatoitumuse pärast.

Pakistan on põhjendanud deporteerimisi riikliku julgeoleku ja majandusliku koormusega, kuigi inimõigusorganisatsioonid on kritiseerinud operatsioone vägivaldseks ja diskrimineerivaks. Samuti on Iraan kiirendanud afgaanide väljasaatmist, viidates pingetele piirkonnas.

Diplomaatiline isolatsioon

Afganistani Taliban-valitsuse välisminister Amir Khan Muttaqi on kommenteerinud riigi keerulist olukorda ja väidab, et pikas perspektiivis on tagasipöördumine kasulik. Tema sõnul on välisriikide surve ja isolatsioonivõimalused piiratud ning Taliban püüab suhteid naaberriikidega arendada.

Vaatamata ministri optimismile jäävad väljakutsed püsima. Paljud naasjad, eriti endised julgeolekutöötajad, väljendavad hirmu tagakiusamise ees, hoolimata valitsuse ametlikust amnestia lubadusest. Lisaks on naiste ja tüdrukute õiguste piiramine haridusele ja avalikule elule muutnud rahvusvahelise abi hankimise keeruliseks, jättes valitsuse diplomaatilisse isolatsiooni.