«Tony» arvustus: pöörane eluloofilm viib vaataja 1970ndate Massachusettsi köökidesse

Matt Johnsoni uus linateos «Tony» toob ekraanile Anthony Bourdaini pöörased algusaastad, keskendudes tema kujunemisele 1970ndate Massachusettsi restoranimaailmas. Film portreteerib nii köögikultuuri toorest argipäeva kui ka peategelase keerulist teekonda.

Matt Johnsoni uus linateos «Tony» heidab pilgu Anthony Bourdaini varastele aastatele 1970ndate Massachusettsis. Film on ammutanud inspiratsiooni Bourdaini memuaaridest, tuues vaatajani loo, mis saab alguse Provincetownis. Noor ja naiivne Bourdain põgeneb sinna pärast seda, kui on valetanud vanematele kirjandusstipendiumi saamisest, ning leiab end peagi olukorrast, kus peab kohanema restoraniäri karmi reaalsusega.

Köögid kui piraadilaevad

Filmis kehastab noort Bourdaini Dominic Sessa, kes suudab usutavalt edasi anda karakteri laveerimist tundelisuse ja esimese suurema pahelisuse vahel. Pärast esimest õhtut Provincetownis, mis lõpeb noorukile sinise silma ja tühja rahakotiga, leiab ta pääsetee kahtlasevõitu kalarestorani nõudepesijana. Sarnaselt teistele köögimaailma kujutavatele linateostele on siingi kesksel kohal tiimitöö dünaamika, kuid 1970ndate kontekstis on see märksa toorema koega.

Restorani peakokka kehastab Antonio Banderas, kelle juhitud köök meenutab pigem piraadilaeva kui viisakat toitlustusasutust. Mentorrolli astub pahapoisi mainega Leo Woodall, lisades loole vajalikku keemiat ja tempot, samal ajal kui koomik Stavros Halkias täiendab värvikat kollektiivi. Filmis on autentselt edasi antud nii kokkade loomingulisi roppusi kui ka pidevat aasimist, mis käis toonase kokatöö juurde.

Teadmine tulevikust varjutab minevikku

Filmi atmosfäär on nostalgiline ja värvikas, tabades hästi toonast toidukohtade metsikut olemust. Vaataja kuklas tiksub siiski teadmine 2018. aastal toimunud tragöödiast, mil Bourdaini elu ootamatult katkes. See annab Sessa tumedatele pilkudele ja filmi teatud stseenidele tähendusrikka varjundi, mida nooruk ise sel hetkel veel aimata ei oska.

Johnson on loonud teose, mis ei püüa olla kuiv elulookirjeldus, vaid pigem meeleolukas tõlgendus ajastust ja inimesest, kes muutus nõudepesijast maailmakuulsaks telekokaks. See on film, mis kutsub nii igatsust tundma lärmakate köökide järele kui ka mõtisklema nende hindade üle, mida säärane elustiil sageli nõuab.