Tõnu Esko: ülikoolide edetabel on kasulik kaart, kuid halb kompass

Tõnu Esko analüüsib rahvusvaheliste ülikoolide edetabelite rolli kõrghariduspoliitikas ja hoiatab nende muutumise eest eesmärgist mõõdikuks. Edetabelid sobivad rahvusvahelise nähtavuse hindamiseks, kuid ei suuda mõõta rahvusülikooli tegelikku väärtust, eestikeelset teadust, kultuurilist vastutust ja ühiskondlikku mõju. Eesti teaduse tegelik tase on kõrge, mida kinnitavad ERC grandid ja maailma kolmas koht teadusartiklite viidatavuse järgi.

Rahvusvaheliste ülikoolide edetabelite uudised ilmuvad aasta ringi ning nende mõju on märkimisväärne, pingeread on kujunenud kõrgharidusmaailmas omamoodi valuutaks. Tõnu Esko küsib, mida ühe või teise ülikooli tõus või langus mõnes pingereas Eesti kõrghariduse ja teaduse kohta tegelikult näitab, ja mida mitte.

Üks number, liiga palju tähendusi

Ülikoolide üldedetabelid suruvad väga erinevad nähtused üheks punktisummaks. Sõltuvalt konkreetse edetabeli metoodikast liidetakse kokku teaduspublikatsioonid, nende viidatavus, maineküsitlused, töötajate ja üliõpilaste suhtarvud, rahvusvahelise koosseisu näitajad, vilistlaste karjäär ning koostöö ettevõtetega. Kuid õppe ja teaduse kvaliteeti, ühiskondlikku mõju, rahvuskultuurilist vastutust ning teadlaste järelkasvu ei saa ausalt kokku võtta ühe koondnumbriga.

Ka edetabelid ise mõõdavad erinevaid asju erinevate metoodikate järgi. Quacquarelli Symondsi (QS) maailma ülikoolide edetabelis moodustavad mainega seotud näitajad peaaegu poole lõppskoorist, see tähendab, et ligi pool tulemusest põhineb küsitlusel, milles teadlased ja tööandjad üle maailma hindavad ülikoole oma subjektiivse kogemuse põhjal. Times Higher Educationi (THE) edetabelis on suurem kaal teaduskeskkonnal ja -kvaliteedil. Väga väikesed kõikumised punktisummades võivad tähendada sadu kohti tõusu või langust.

Eesti ülikoolide tegelikud tugevused

Üldedetabelid jätavad sageli varju erialase tugevuse. Eesti ülikoolide tegelikud tipud paistavad paremini valdkonnaedetabelites, Euroopa Teadusnõukogu (ERC) grantides ja rahvusvahelistes teaduskonsortsiumides. Piisab pilgust QS-i valdkondlikele edetabelitele, et mõista, kui palju võib üldedetabel ülikoolide tegelikke tugevusi varjata: Eesti Maaülikool kuulub maailma saja tugevama hulka põllumajanduse ja metsanduse valdkonnas, Eesti Kunstiakadeemia kujutavate kunstide ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia etenduskunstide valdkonnas.

Eesti teaduse kõrget taset kinnitab eriti veenvalt edu ERC grantides. Tartu Ülikooli teadlased on saanud kokku üle kahekümne ERC grandi. Ainuüksi 2025. aastal pälvisid ERC rahastuse mitme eri karjäärietapi teadlased, kolm Tartu Ülikooli teadlast said väljakujunenud teadlase grandi, lisaks tunnustati alustava ja edasijõudnud teadlase grantidega nii Tartu Ülikooli, Tallinna Ülikooli kui Eesti Maaülikooli teadlasi. 2025. aastal ilmunud Jüri Alliku, Mart Saarma ja Anu Realo ülevaate kohaselt paikneb Eesti teadusartiklite keskmise viidatavuse järgi maailmas kolmandal kohal Islandi ja Singapuri järel.

Kompass, mis moonutab suunda

Esko hoiatab: kui edetabelisüsteem hakkab juhtima ülikoolide eesmärkide seadmist, omandavad ülikoolid üsna hästi edetabelites kõrgemale ronimise oskuse. Nad kohandavad struktuure, personalipoliitikat, õppekeelt ja kommunikatsiooni selle järgi, mis tõstab punktisummat, mõnikord langeb see kokku sisulise arenguga, sageli aga mitte.

Tartu Ülikooli otsus muuta doktorandid üliõpilasstaatuse asemel akadeemilisteks töötajateks on hea näide sellest vastuolust. See on teadlik valik tugevdada teadlaste järelkasvu ning anda neile sotsiaalsed garantiid, õige nii noore teadlase kui kogu teadussüsteemi kestlikkuse seisukohalt. Kuid see nõrgestab ülikooli kohta mõnes pingereas. «Mõnikord on õige otsus ja edetabelisõbralik otsus lihtsalt eri asjad,» on Esko seisukoht.

Rahvusülikooli missioon ületab edetabeleid

Edetabelites saavad kergemini parema positsiooni suured, rikkad, ingliskeelsed ja tugeva brändiga institutsioonid. Võrdlus Soomega on ilmekas: Helsingi Ülikool paikneb maailma edetabelites tavaliselt umbes esisaja piirimail, TÜ jääb enamasti vahemikku 300-400. Mõlemad on vanad rahvusülikoolid, õpetavad oma riigikeeles ja tegutsevad väikese rahvaarvuga riikides, kuid Soome kogukulutused teadus- ja arendustegevusele ulatuvad üle kolme protsendi SKP-st, Eestis jääb sama näitaja alla kahe protsendi.

Tartu Ülikooli arengukava kolm ambitsiooni, olla Põhjamaades tunnustatud teadusülikool, ühiskondlikult mõjukas ülikool ja Eesti parim tööandja, näitavad hästi, milline peaks olema rahvusülikooli eesmärkide loogiline järjestus: rahvusvaheline kvaliteet, vastutus Eesti eest ja inimeste areng. Ükski neist ei ole edetabelikoht.

Esko järeldus on selge: edetabelid sobivad kaardiks, mis aitab mõista rahvusvahelist nähtavust, kuid neist ei saa teha kompassi, mille järgi juhtida ülikooli ega kogu kõrghariduspoliitikat. See, mis rahvusülikooli juures tegelikult loeb, eestikeelne teadus, kultuuriline vastutus, järelkasv, ühiskondlik mõju, ei mahu täielikult ühegi edetabeli veergu.