Tõnis Saarts: Eesti valija eelistab ebavõrdsust maksureformile

Üheksa kuud enne järgmisi Riigikogu valimisi toetab enamik eestlasi parteisid, kes lubavad makse mitte tõsta ega maksusüsteemi oluliselt muuta. Politoloog Tõnis Saarts hoiatab, et see tähendab paratamatult sotsiaalteenuste kärpimist ja kasvavat ebavõrdsust. Tänaste reitingute järgi ulatub "maksurahu" pooldavate parteide toetus kuni 60 protsendini.

Tõnis Saarts analüüsis esmaspäeval Vikerraadio päevakommentaaris Eesti valijate eelistusi maksu- ja sotsiaalpoliitika küsimustes ning jõudis järeldusele, mis ei ole just lohutav: eestlased tunduvad olevat valmis leppima suurema ebavõrdsusega, kui seda tähendaks maksutõus.

Maksurahu pooldajad domineerivad

Kui liita kokku nende parteide toetus, kes lubavad makse pigem alandada või vähemalt ei kavatse oluliselt muuta praegust regressiivset, ehk jõukamatele soodsamat, maksusüsteemi, ulatub Isamaa, EKRE ja Parempoolsete ühine toetus erinevate uuringute järgi 47-48 protsendini. Kui lisada siia Reformierakond, kes tõenäoliselt suuri maksureforme enam ei luba, olles sellega juba korra kõrvetada saanud, tõuseb "maksurahu" pooldavate parteide toetus lausa 60 protsendini.

Majanduslikult vasakpoolsete parteide, Keskerakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna, toetus, kes peavad eelarveprobleemi lahendamiseks hädavajalikuks maksusüsteemi põhjalikku ümberkorraldamist, jääb praegu 35 protsendi tasemele.

Valikud on vaid halvad ja veelgi halvemad

Saartsi sõnul on olukorra loogika lihtne: riigieelarve defitsiidi ohjamiseks tuleb teha karme valikuid. Kas kärpida sotsiaalseid teenuseid, et makse mitte tõsta, või reformida maksusüsteemi, et säilitada praegune heaolutase. Esimene variant toob paratamatult kaasa ebavõrdsuse kasvu, kuna riigi õlul olnud kulud kantakse üle inimeste endi kanda.

«Praeguse riigieelarve seisuga on lihtsalt võimatu alandada makse, jätta regressiivne süsteem muutmata ja samal ajal tagada endine sotsiaalkindlustuse tase, pensionid, tervishoid, haridus ja toetused,» rõhutas Saarts.

Paljud parteid püüavad tema hinnangul luua illusiooni, et kõike on võimalik saavutada korraga: makse alandada, sotsiaalteenuseid säilitada ja eelarvedefitsiiti katta. Majanduseksperdid on aga arvutanud, et sellise "positiivse imelahenduse" saavutamiseks peaks Eesti majanduslik heaolu kasvama lühikese ajaga Ühendkuningriigi tasemele, see tähendaks majanduskasvu näitajaid, mida selles regioonis pole olnud aastakümneid. Bürokraatia kärpimine ei aita samuti: isegi kogu riigiaparaadi likvideerimine ei kataks eelarveauku.

Tulevane koalitsioon seisab dilemma ees

Kes iganes pärast järgmisi valimisi võimule tuleb, seisab Saartsi sõnul silmitsi vaid halbade ja veelgi halvemate valikutega. Palju sõltub sellest, milline koalitsioon moodustatakse, kas selles domineerivad majanduslikult parempoolsed või vasakpoolsed parteid.

Samas tunnistab Saarts, et tal on raske uskuda, et mõni suurem parempoolne partei, näiteks Isamaa, oleks valmis maksutõusu kasuks otsustama. Esiteks läheks see vastuollu parempoolsete ideoloogiliste põhimõtetega, teiseks on Reformierakond oma kohmakate viimasel ajal tehtud maksureformidega tekitanud valijates tugeva maksuallergia, mida teised parempoolsed parteid tähelepanemata ei jäta.

Ebavõrdsus ohustab rindelähist ühiskonda

Saarts lõpetab analüüsi hoiatava noodiga: tänased reitingud näitavad, et Eesti valija eelistab pigem ebavõrdsust kui maksusüsteemi ülevaatamist. Hea või halb, see sõltub igaühe maailmavaatest. Kuid arvestades Eesti staatust rindelähiriigina, tasub meeles pidada, et sotsiaalselt liiga kihistunud ühiskonnad on haavatavamad kui need, kus valitseb suurem solidaarsus ja sotsiaalne õiglus. See on kaalukas argument nii poliitikutele kui valijatele.