Titanic ja suurem salajune: ajalugu, mis pole lõpuni räägitud

Okeanograaf Robert Ballardi kuulus 1985. aasta Titanicu leid ei olnud pelgalt ajaloohuvi, vaid USA mereväe salajase operatsiooni osa. Merevägi kasutas Titanicu otsinguid kattevarjuna, et uurida uppunud tuumaallveelaevu, jättes Nõukogude Liidule vale jälje.

Aastaaegade möödumisega on Robert Ballardi Titanicu vrakiga juhtumisest saanud ajalooliselt sümboliseeritud sündmus, kuid tegelikkus varjab märksa sügavamaid salajasi. 1985. aastal ei olnud see legendaarse laeva avastamine pelgalt teaduslikust uudishimust ajendatud. USA mereväe juhtimise all toimus suuremahulise operatsioon, mille peamine eesmärk asus hoopis Atlantis ookeanis varjus.

Merevägi soovitas Ballardile antava rahastamise otstarve oli täiesti erinev sellest, mida avalikkusele esitati. Tegelikul eesmärgil uuriti uppunud tuumaallveelaevu, mis sisaldasid suureks osaks klassifitseeritud sõjalisi saladusi. Ballardi meeskond oli ideaalne kattevarjus, oma raudse kuulsa nimelisust kasutades sai merevägi uurida katastroofipaiku ilma, et Nõukogude Liidule jääks selgeks, mis tegelikult toimub.

Pärast kahte USA allveelaeva uurimist oli Ballardi meeskonnal alles 12 päeva, et leida Titanic. Sellest piirangust hoolimata õnnestus neil avastada laev 3810 meetri sügavuselt Atlandi ookeanist. Nii tekkis illussioon, et tegemist oli pelgalt õnneliku juhusega ja teadusliku avarusega. Paraku oli iga sellesisene otsing koordineeritud USA sõjaliste huvidega.

Sellest paralleelselt kulgevast reaalsusest pole avalikkusele kuni tänapäevani korralikult räägitud. Ballardi avastus jäi ajaloo raamatutesse, kuid kontekst, millesse see paigutus, käis salasõimusliku USA-Nõukogude vastasseisu joonisel. Titanic ei ole ainult laev, vaid sümbol sellest, kuidas suurriigid kasutsid ajaloolisi sündmusi ja teaduslikke missioone oma geopoliitiliste eesmärkide teenistuses.