Tippsport Eestis nõuab noortelt ja vanematelt kümneid tuhandeid eurosid aastas

Tippsporti pürgivad Eesti noored seisavad silmitsi kümnete tuhandete eurodeni ulatuvate aastakuludega, mida katavad suuresti vanemad. Sponsorite leidmine on äärmiselt keeruline, mistõttu võivad paljud andekad talendid rahapuuduse tõttu karjääri lõpetada.

Tippspordiga tegelemine Eestis tähendab paljude noorte jaoks enamat kui vaid treeninguid ja võistlemist, see eeldab märkimisväärset rahalist panust, mis langeb sageli lapsevanemate õlgadele. Noor lumelauakrossisõitja Mai Brit Teder, jalgpallur Sander Alamaa ja rattasportlane Emily Kodanik kinnitavad, et andest üksi ei piisa.

Kõrged hinnad piiravad arengut

Lumelauakrossisõitja Mai Brit Tederi ühe hooaja eelarve ulatub ligikaudu 80 000 euroni. Kuna Eestis puuduvad antud spordiala jaoks sobivad rajad, peab sportlane treenima välismaal. Reisimine, majutus ja võistlused neelavad lõviosa summast, lisaks nõuab tipptasemel sõitmine pidevat varustuse uuendamist. Tederi sõnul on sportlasel vaja korraga mitut erineva määrde ja põhjamustriga lumelauda, et kohaneda erinevate lumeoludega.

Sarnaseid muresid jagab 16-aastane rattasportlane Emily Kodanik. Tema aastased kulud ulatuvad umbes 15 000 euroni, millest suur osa kulub Hispaania treeninglaagritele ja võistlusreisidele. Kodaniku sõnul on varustuse soetamine märkimisväärne kuluartikkel, kus ainuüksi ühe võistlusratta hind võib küündida 10 000 euroni. Alaliidu ja toetajate abi on küll olemas, kuid suurema osa kuludest peab siiski katma pere.

Sponsorite leidmine on ränk töö

Jalgpallur Sander Alamaa meenutab, et enne FC Floraga lepingu sõlmimist kulus tal noorteklassides sportimisele igal aastal 3000-4000 eurot. See raha läks treeningtasudeks, võistlusreisideks ning kalli varustuse soetamiseks, mis kulus kiiresti. Alamaa tunnistab, et ema rahaline tugi oli määrava tähtsusega.

„Ema rahaline abi aitas mul saada selliseks inimeseks ja mängijaks, nagu ma täna olen,“ ütleb Alamaa. Nüüdseks on klubi võtnud enda kanda varustuse ja reisimisega seotud kulud, mis on teinud sportlase elu kergemaks.

Teistel pole aga vedanud. Mai Brit Teder on saatnud kümneid sponsorkirju, kuid edutult. „Kui keegi pole sind eelnevalt tutvustanud, on väga keeruline minna täiesti võõra inimese juurde toetust küsima,“ nendib ta. Sportlased on sunnitud tegelema ka sisuloomega sotsiaalmeedias, lootes nii oma nähtavust potentsiaalsete toetajate silmis tõsta.