Tiit Maran: kliimaseadus jätab Eesti tuleviku ebamääraseks

Riigikogus arutlusel olev kliimakindla majanduse seaduse eelnõu vajab sisulisi parandusi, kirjutab loodusteadlane Tiit Maran, viidates vastutuse puudumisele.

Riigikogusse 21. mail 2026 jõudnud kliimakindla majanduse seaduse eelnõu ei vasta oma pealkirjale ning jätab Eesti majanduse ja ühiskonna vajalike muudatuste osas ebakindlasse olukorda. Kuigi dokument seab eesmärgiks vähendada sõltuvust imporditavatest fossiilkütustest, puudub sellest konkreetne plaan kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks.

Vastutus ja tegevusplaanid puuduvad

Kliimamuutuste kontekstis on Euroopa viimaste aastate kuumalained, sealhulgas 2026. aasta rekordiline juuni, näidanud probleemi kiirenemist. Eestis võib petlikult tunduda, et kliimamuutus on kauge probleem, kuid tegelikkuses mõjutab see otseselt põllumajandust, metsandust ja tarneahelate toimimist. Eelnõu praegune sõnastus aga hajutab vastutust, selle asemel et kehtestada siduvaid sektoripõhiseid kohustusi või sõltumatut järelevalvet.

Praegusel kujul on seadusesse kavandatud teekaardid sisuliselt poliitilised soovdokumendid. Ilma selge õigusliku tähenduse, mõõdikute ja seosteta konkreetsete eelarveliste otsustega ei anna need valitsusele reaalset tööriista sektoreid suunata. Majanduskeskkond vajab aga selget strateegilist vaadet, et teha vajalikke investeeringuid keskkonnasõbralikumatesse tehnoloogiatesse.

Vajadus sõltumatu järelevalve järele

Muudatuste läbiviimiseks on vaja riiklikke tegevusprogramme, mis sisaldavad kindlaid tähtaegu ja rahastamisloogikat. Need programmid peavad olema tihedalt seotud riigieelarve ning arengukavadega. Lisaks on kriitilise tähtsusega moodustada poliitiliselt sõltumatu Kliimanõukogu.

Selle nõukogu ülesandeks peaks olema auditeerida iga-aastaseid kliimaaruandeid ja osutada ausalt, kui seatud eesmärkidest kõrvale kaldutakse. Praegune eelnõu peegeldab pigem edasilükkamise taktikat, mis võib pikas perspektiivis osutuda ühiskonnale kõige kulukamaks valikuks.