Tiia Lister: Eesti koolid peavad lõpetama eksperimendid erivajadustega lastega

[Tiia Lister](/politicians/tiia-lister) kritiseerib teravalt Eesti haridussüsteemi suutmatust toetada erivajadustega õpilasi. Tema sõnul ei piisa juhuslikest tugispetsialistidest, kui koolide sisemine töökultuur ja õpetajate suhtumine ei muutu.

Haridussüsteemi kriis, milles Eesti praegu vaevleb, ei ole lahendatav pelgalt üksikute ja tihti puuduliku ettevalmistusega tugispetsialistide palkamisega. Tiia Lister, mittetulundusühingu Tulevikuhariduse PIRN eestvedaja, rõhutab oma hinnangus, et aastakümneid on välditud rahvusvaheliselt tõestatud meetodite rakendamist, eelistades selle asemel hoida kinni vananenud ja ebaefektiivsetest tavadest.

Põhjamaade mudelite eiramine

Eesti hariduse tugisüsteemide arendamisel on korduvalt vaadatud mööda naaberriikide edukatest praktikatest. Näiteks kümmekond aastat tagasi rakendati Tartus, Pärnus ja teistes omavalitsustes Norra projekti "LP-mudel. Hariduskeskkond ja pedagoogiline analüüs". Eesmärk oli muuta koolide arusaama, et erivajadusega laps on meditsiiniline probleem, mida tuleb "ravida". Selle asemel pidanuks kool looma sobiva keskkonna. Paraku takerdus see initsiatiiv jäigale mõtteviisile, kus eelistati probleemi lahendamise asemel lapsi klassist tugispetsialisti juurde suunata.

Sarnane saatus tabas ka 2018. aastal jõustunud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatusi, mis võtsid eeskujuks Soome kogemuse, luues ühtse üldise, tõhustatud ja eritoe süsteemi. Paljudes koolides on see jäänud paberile, sest koolijuhid ja õpetajad ei ole selle sisuga end põhjalikult kurssi viinud. Laste suunamine Rajaleidja keskustesse on loonud illusiooni abist, kuid reaalsuses jäävad klassiruumis tekkinud pinged ja õpetajate meetodid muutumatuks.

Õpetajate roll ja koolikultuur

Listeri hinnangul on probleemiks ka õpetajate väljaõpe ja suhtumine. Paljud õpetajad ei teadvusta, et õpilaste õpiraskused või koolitõrge võivad olla otseselt seotud nende enda õpetamismeetodite ja klassiruumis loodud kliimaga. Kui õpetaja oskused ei ole piisavad, saadetakse laps tugispetsialisti kabinetti, mis on tihti vaid ajutine paiknemise vahetus ilma sisulise muutusteta koolikorralduses.

Lahendus ei peitu tugispetsialistide arvu mehaanilises suurendamises, vaid koolisisese professionaalse meeskonna ülesehitamises. See eeldab kompetentset koolijuhti, kes suudab luua keskkonna, kus õpetajad, tugispetsialistid ja vanemad teevad sihipärast koostööd. Ainult probleemide algpõhjuste analüüsimine ja sihikindel õpikeskkonna kohandamine saab lõpetada praeguse olukorra, kus erivajadustega laste toetamine on jäänud katse-eksituse meetodil toimivaks eksperimendiks.