The Economist andis Vene oligarhile Andrei Melnitšenkole tasuta tribüüni

The Economisti viimases numbris ilmus kaanelooks esitletud intervjuu sanktsioonide all oleva Vene oligarhi Andrei Melnitšenkoga, millele lisandusid ärimehe enda essee ja ajakirja juhtkiri. Kriitikute hinnangul on tegu ajakirjandusliku möödalaskmisega: Kreml sai kasutada üht maailma mõjukamat majandusajakirja oma sõnumi edastamiseks.

Üks maailma mõjukamaid majandusajakirju The Economist avaldas oma viimases numbris kaanelooks intervjuu Vene oligarhi Andrei Melnitšenkoga, mehe, kes on rahvusvaheliste sanktsioonide all ning kelle varad on külmutatud pärast Venemaa täiemahulise sissetungi Ukrainasse. Intervjuule lisandusid Melnitšenko enda kirjutatud essee ja ajakirja juhtkiri, mida iseloomustab silmatorkav kriitikapuudus.

Eksklusiivne ligipääs kui oht

Juhtum tõstatab küsimuse, mis hind käib kaasas eksklusiivsele ligipääsule mõjuka, kuid sanktsioonide all oleva allikaga. The Economist kombineerib tavapäraselt eksklusiivsust terava analüüsiga, seetõttu oli naiivsusele kalduv sisu eriti üllatav.

Melnitšenko on EuroChem Groupi ja SGC energiakontserdi taga seisev miljardär, kelle vastu on sanktsioonid kehtestanud nii Euroopa Liit kui ka mitu lääneriiki. Ta on eitanud lähedasi sidemeid Kremliga, kuid tema ettevõtted on aastaid olnud Venemaa riikliku energiasektori olulised partnerid.

Kremli sõnum lääneliku usalduse varjus

Probleem ei seisne ainult selles, et oligarhile anti sõna. Ohtlikum on kombinatsioon: eksklusiivintervjuu, ärimehe enda essee ja ajakirja juhtkiri loovad koos mulje toimetuslikust heakskiidust. Melnitšenko sõnum saab The Economisti kaubamärgi kaalu, ilma sisulise kriitilise vastukaaluta.

Lääne prestiižsed väljaanded on Kremli-lähedaste jõukate isikute jaoks väärtuslikud platvormid täpselt seetõttu, et nende usaldusväärsus kandub üle ka intervjueeritavale. Eksklusiivne materjal tekitab ajakirjanike seas konkurentsi, mis omakorda vähendab kriitilist distantsi.