Tervislik toit pole enam nii tervislik kui varasematele põlvkondadele

Washingtoni ülikooli geoloog David Montgomery leidis ligi tuhandet uuringut analüüsides, et toiduainete mineraalide sisaldus on viimastel aastakümnetel langenud, ehkki makrotoitainete, süsivesikute, valkude ja rasvade, tase on püsinud stabiilsena. Saksa toitumisteadlased rõhutavad, et olulisem on mitmekülgne ja tasakaalustatud toitumine.

Porgand või õun käes, see tundub tervislik valik. Ent Washingtoni ülikooli Maa- ja kosmoseteaduste osakonna geoloog David Montgomery hoiatab: tänapäeva puu- ja köögivili ei pruugi olla sama toitainerikas kui see, mida sõid meie vanavanemad.

Montgomery analüüsis raamatu „What Your Food Ate" jaoks ligikaudu tuhat eelretsenseeritud teadusuuringut toiduainete toitainete taseme kohta. Tulemus: makrotoitainetes, valkudes, süsivesikutes ja rasvades, pole viimastel aastakümnetel süstemaatilist muutust toimunud. Mikrotoitainete lugu on aga teine.

Lahjendusefekt rikub teravilja

«Mineraalide sisaldus on langenud väga paljudes toiduainetes,» ütles Montgomery. Põhjus peitub muu hulgas nn lahjendusefektis: kui teraviljasordid aretatakse kahekordset saaki andma, kuid nende võime mullas olevaid mineraale omastada ei kasva, jaotub sama kogus toitaineid lihtsalt suurema viljahulga peale.

Samuti mõjutab toidu toiteväärtust mulla seisund. Kaasaegsed põllumajanduspraktikad, kündmine, sünteetilised väetised ja pestitsiidid, segavad mullas elavate seente ja mikroobide tasakaalu. Sellest sõltub otseselt, kui hästi suudavad taimed omastada mineraale ja fütokemikaale, millel on põletikuvastased ja antioksüdantsed omadused.

Montgomery pooldab seetõttu nn regeneratiivset põllumajandust: mullahäiringuid minimeerida, hoida mullas alati elusaid taimejuuri ning kasvatada kultuuride mitmekesisust. See tugevdab toitainete ringlust ja soodustab fütokemikaalide teket.

Mitmekesisus kaitseb rohkem

Saksamaa föderaalse toitumiskeskuse toitumisteadlane Astrid Donalies ei näe toiduainete toiteväärtuse küsimuses põhjust muretsemiseks, tema hinnangul on olulisem söödud toidu mitmekesisus. Tänapäeval on seda tema sõnul lihtsam saavutada kui varasemates põlvkondades, kuna kauplused pakuvad aastaringselt laia valikut puu- ja köögivilju.

Küll aga hoiatab Donalies, et see ei tähenda, nagu peaks alati valima kaugelt toodud tooteid. «Vali kohalikku ja hooajalist toodangut,» soovitas ta. «Nii on puu- ja köögivili eriti värske ning lühemad transpordimarsruudid kaitsevad keskkonda.»

Saksa toitumisühingu toitumisnõustaja Silke Restemeyer lisab, et inimesed, kes söövad palju puu- ja köögivilju, põevad harvemini kõrgvererõhutõbe, südamehaigusi ja insulti. «Oleme näinud viiteid ka sellele, et vähk ja dementsus on sagedasemad nende seas, kes söövad vähem puu- ja köögivilju,» ütles Restemeyer.

Kaunviljad, pähklid, täistera

Restemeyer soovitab süüa regulaarselt kaunvilju, ube ja läätsesid, mis on rikkaliku kiudainesisalduse kõrval head mikrotoitainete allikad: vitamiinid B1 ja B6, raud, tsink ja magneesium. Läätsesupiga ei tõuse veresuhkur järsult, mistõttu hoiab see kõhtu täis kauem kui kukkel või hamburger.

Peotäis pähkleid päevas annab kehale olulisi rasvhappeid ja toetab südame tervist. Leiva ja pasta puhul tasub eelistada täisteravariante, need vähendavad 2. tüüpi diabeedi, ainevahetushäirete, käärsoolevähi ja südame-veresoonkonnahaiguste riski.