Tehisintellekt ei aita tööpuuduses: loota tuleb iseendale

Majandusteadlane Erik Aru argumenteerib, et kodanikupalk ei ole lahendus tehnoloogilisest murrangust põhjustatud töökaoga. Selle asemel peaksid inimesed panustama oma oskuste arendamisele ja kohanemisvõimele kiiresti muutuval tööturul.

Kodanikupalga ideega kaasnevad ahvatlevad lubadused: garanteeritud sissetulek kõigile kodanikele sõltumata tööolukorrast, julgustav julguse tunne ebakindlates aegades. Kuid lähema analüüsiga saab selgeks, et tegemist on kallite illusionismusliku lahendusega, mille reaalne rahastamine ulatuksid riigi võimetele üle ning loomulikult tekitaks seejuures järjekordseid majanduslikke ja sotsiaalset tasakaalu ohustavaid vastuolusid.

Maailmas, kus tehisintellekt muudab kiiresti tööturustruktuurit ja inimese roli majanduses, on oluline mõista tõelist probleemi. Lahenduseks ei ole ühekordne rahasumma või loota paikapanevate poliitiliste meetmete peal, vaid teadmine, kuidas ise edasi tulla ja ennast kohaneda.

Tehnoloogia arenedes kaovad teatud tüüpi tööed, kuid tekivad uued valdkonnad, mis nõuavad inimlikke oskusi ja loovust. Need, kes suudavad ennast pidevalt täiendada ja oma võimeid arendada, leiavad endale koha muutuvatel tööturul. Erik Aru märgib, et reaalne turvatunne ei tulene riigipoolsetest käsutustest, vaid individuaalsetest otsustest ja panevusest oma arengule.

Seetõttu peaksid inimesed keskenduma digitaalsete ja loogiliste oskuste omandamisele, kriitilisele mõtlemisele ning hästi sobitavuse rakendamisele. Eesmärk ei ole tehisaruga võistelda, vaid leida need valdkonnad, kus inimene on asendumatuks ja võimeliseks.

Lõppkokkuvõttes on kodanikupalk ilukirjanduslik parandus, mis ei lahenda tõelist probleemi. Reaalne lahendus kätkeb endas inimese enda vastutust, õppimist ja pidevat arengut, et jääda konkurentsivõimeliseks tehnoloogia jõuliselt kiirenevate muutuste ajastul.