Tehisintellekt Eestis: kas oleme valmis muutunud õppimise ajastuks?

Tehisintellekti kiire areng on muutmas tehnoloogia kättesaadavaks igaühe töölaual ja nutitelefonis, kuid inimeste võime uues olukorras õppida jääb endiselt küsitavaks. Tehnoloogiline progress ei muuda inimest automaatselt rumalamaks, vaid tõstab esile vajaduse õppimisoskust ise teadvustada.

Tehnoloogiline areng on viimastel aastatel liikunud tempos, mida on raske hoomata. Kui varem olid võimsad arvutusvõimsused piiratud vaid suurte andmekeskuste seinte vahele, siis nüüd on need kättesaadavad tavalise arvuti ekraanil. Järgmine loogiline samm on nende võimekuste sujuv kolimine taskutelefonidesse, mis muudab ligipääsu infole ja analüüsivõimele igapäevaseks universaaliks.

Suurim proovikivi ei peitu siiski masinates, vaid inimestes. Küsimus «mida tähendab õppimine» on muutunud sama ebamääraseks kui arutelud keskendumise või liberalismi üle. Kõik räägivad sellest, kuid ühest definitsiooni pole ja koolisüsteemid ei suuda sageli õpetada peamist: kuidas ise õppida.

Levib hirm, et tehisintellekt teeb noored hajameelseks ja võimendab vanema põlvkonna piiratud mõtlemist. See on siiski lihtsustatud lähenemine. Auruveduri leiutamine ei muutnud inimest ennast rumalamaks ega targemaks, vaid muutis viisi, kuidas me liigume. Sama kehtib tehisintellekti kohta. Kui inimene on rumal, jääb ta selleks ka kõige arenenuma tehnoloogiaga, kuid see on vaba valik, mitte masina süü.