Tehisaru toodetud teadusartiklid tekitavad Eesti akadeemilises ruumis pingeid

Teadustööde avaldamise surve on toonud Eesti akadeemilisse maailma uue probleemi, kus õppejõud ja teadlased kasutavad tehisaru artiklite koostamiseks. Toimetajad hoiatavad, et kuigi need tekstid näevad välja professionaalsed, puudub neil sageli sügavam sisu ja originaalne uurimistöö.

Eesti teadusajakirjade toimetuste lauale jõuab üha sagedamini käsikirju, mille autorid on kasutanud tehisaru abi artiklite koostamiseks. Johanna Ross, kes töötab teadusajakirja Keel ja Kirjandus toimetajana, märgib, et tegemist ei ole enam ainult tudengite probleemiga, vaid sageli on selliste kaastööde taga hoopis kogenud teadlased.

Sisu asemel vorm

Tehisaru abil koostatud teadustekstid vastavad sageli küll nõutud vormistusstandarditele, kuid nende sisu osutub lähemal vaatlusel tühjaks. Ross kirjeldab olukorda, kus artiklid näevad esmapilgul välja ambitsioonikad, kuid tegelikult keerlevad ümber ühe punkti ega lisa uurimisküsimusele uut väärtust. Sellised tekstid on sageli üldsõnalised, viidates vaid valdkonna kõige tuntumatele teostele ilma konkreetsete tsitaatideta, mis teeb tegeliku uurimisseisu hindamise võimatuks.

Sarnaseid muresid on täheldatud ka mujal tekstiloomevaldkondades, alates kirjandusest kuni käsitööõpetusteni. Probleem seisneb tehisaru toimimispõhimõttes: see ei mõtle inimkombel, vaid ennustab tõenäolisi sõnakombinatsioone. Tulemuseks on "ümmargune" tekst, mis kasutab küll teadusžargooni, kuid mille taga puudub tegelik mõtteprotsess.

Ülikoolide suunised tekitavad segadust

Olukorda on keerulisemaks muutnud asjaolu, et Eesti ülikoolid on hakanud tehisaru kasutamist õppetöös ja teadustöös propageerima, püüdes sellega sammu pidada tehnoloogia kiire arenguga. Näiteks on Tallinna Ülikool teinud oma liikmetele kättesaadavaks Google Gemini mudeli, soovitades seda tekstide loomiseks ja analüüsimiseks. Tartu Ülikool on koostanud suunised, mille kohaselt saavad õppejõud kasutada tehisaru õppetöö ettevalmistamisel, sealhulgas materjalide loomisel ja kohandamisel.

Kogenud teadlaste puhul, kes neid tööriistu kasutavad, on sageli motiveerivaks teguriks suur töökoormus ja surve avaldada uusi publikatsioone. Kui käsikirjade maht ületab teadlase võimekuse, muutub tehisaru käepäraseks vahendiks, et täita nõutud tootlikkuse kriteeriume. Selline "ajaviitmine" võib aga viia olukorrani, kus teadusteksti kirjutamise algne eesmärk, mõelda teema selgeks ja anda see edasi lugejale, taandub publikatsiooninumbri tagaajamisele.

Toimetajate hinnangul on siin tegemist usaldusküsimusega. Kui teadustekst on koostatud robotlikke markereid kasutades, hakkab lugeja kahtlustama, kas autor on oma artiklit üldse ise läbi lugenud. See õõnestab teadlase autoriteeti, sest akadeemilises maailmas on tekst toimetaja ja autori vahelise suhtluse peamine kanal.