Tehisaru roll ei ole maailma juhtida, vaid aidata leida tasakaal

Teadlased Kalevi Kull ja Meelis Kull leiavad, et tehisaru suurim potentsiaal ei seisne mitte ühiskonna juhtimises, vaid stabiilsete tasakaalumehhanismide kujundamises. Nende hinnangul on inimkonna peamine väljakutse ressursikasutuse piiride teadlik seadmine ning tehisaru võib olla selles protsessis asendamatu abivahend.

Bioloog Kalevi Kull ja Meelis Kull kirjutavad, et tehisaru (TA) tõeline väärtus ei peitu mitte selles, et ta hakkab ühiskondi valitsema, vaid selles, et ta aitab luua selliseid mehhanisme, mis võimaldavad elul iseenesest tasakaalus püsida.

Mida tehisaru juba suudab

Tehisarul on juba praegu mitmeid tõestatud võimeid: ilmaennustamine on TA abiga märkimisväärselt paranenud ning katsetatakse ka ühiskondlike konfliktide varajast tuvastamist. TA suudab kiiresti töödelda tohutuid andmestikke, leida mustreid ja sarnasusi, kuid autorite hinnangul ei ole see võime veel päriselt avastuslik.

Demis Hassabis on pakkunud välja nn Einsteini testi: kui treenida tehisaru ainult kuni 1911. aastani teada olnud teadmistega, kas ta suudaks iseseisvalt tuletada üldise relatiivsusteooria? Vastus on praegu veel teadmata.

Homöostaasikriis kui globaalprobleem

Kullid toovad analoogia loodusest: nii organismide kui ka ökosüsteemide stabiilsust tagavad homöostaasimehhanismid, tasakaaluprotsessid, mis ei lase süsteemil end ise hävitada. Inimühiskonnas on need tõkked aga kunstlike vahendite leiutamisega suuresti unustusse vajunud.

Autorite sõnul võiks tehisaru põhimõtteliselt soovitada, kuidas ühiskond end tasakaalus hoida ja globaalseid hädasid vältida. Kuid see ei tähenda, et TA peaks saama käskijaks ega valitsejaks. «Justkui tark kuningas valitsemas pööblit», sellist lahendust autorid ei poolda, sest ajalugu näitab, et üksikud hoiatajad, olgu nad teadlased või targad, ei ole suutnud ühiskondi piisavalt mõjutada.

TA kui projekteerija, mitte juht

Kullide peamine tees on, et tehisaru peaks olema mitte süsteemi juht, vaid selle projekteerija. Hea institutsioon ei vaja igal hetkel geeniust, kes inimesi õigesti käituma sunniks, nagu sild ei vaja püsimiseks iga sekund inseneri. Tasakaal peab olema ehitatud süsteemi enda sisse.

Elu tasakaal tähendab, et nii tarbimisele kui ka kasvule tuleb seada piir. Inimkonnal seisab ees valik: kas kehtestada ressursikasutusele teadlik lagi ja otsustada, kuhu see seada. Sellele rahulikule elukorraldusele üleminek on aga nii keerukas protsess, et tehisaru abi võib olla hädavajalik.

Tagasisidekriis kui ühine nimetaja

Autorid pakuvad, et globaalprobleemide ühine nimetaja on tagasisidekriis, süsteemid ei saa piisavalt kiiresti oma käitumise tagajärgedest märku. Tehisaru võiks aidata leida mehhanismid, mis selle lõhe ületavad.

Lõppjäreldus on üllatavalt tagasihoidlik: parim tehisaru on see, mida on järjest vähem vaja, sest head mehhanismid töötavad iseseisvalt. See on kunst, mis ei hävita, vaid hoiab.