Teet Korsten: Eesti okupatsioonitraumast on aeg avalikult rääkida

Ajakirjanik Teet Korsten kirjutab Eesti kollektiivsest okupatsioonitraumast ja sellest, kuidas nõukogude periood on jätnud meie ühiskonda sügavad haavad. Teraapia pole tema sõnul isegi veel alanud, ning tee orjusest välja nõuab teadlikku tööd iseendaga. Samas rõhutab ta, et eluterve natsionalism pole midagi, mida peaks pelgama.

Tallinnas toimunud töötoa järel kohtus Teet Korsten Tiiuga, kes nimetab eestlaste seas levinud alandlikkust üheks meie kollektiivse trauma sümptomiks. Tiiu tsiteeris töötoas osalejat, kes lausus lihtsalt ja otsekoheselt: «Me oleme tegelikult siiani orjad.»

Korsten tõstab esile paradoksi, et orjusest vabanemine kannab endas omaette ohtu, vabanenu võib ise hakata orjapidajaks. Selle pooleteadlik adumine võib tema hinnangul tekitada vastureaktsioonina just seda alandlikku roomamist, mida sageli täheldatakse.

Kõrberänd pole veel lõppenud

Autor küsib retooriliselt, kui kaua kestab kõrberänd, mis viib inimese orjusest välja. Juutide oma kestis Moosese juhtimisel 40 aastat, kuid Eesti oma pole tema sõnul lõppenud isegi 2031. aastani, sest teraapia pole isegi veel alanud. Ülo Nugise kuulus haamrilöök 1991. aastal andis Eestile vaid võimaluse hakata oma vabadust realiseerima, mitte vabaduse ennast.

Arvestades nõukogude okupantide poolt sihipäraselt hävitatud eliiti ja suure osa sellest põgenikena eksiili lahkumist, leiab Korsten, et eestlastel on läinud lausa erakordselt hästi. Ka Tiiu ise, kes sündis Saksamaal põgenikelaagris, kehastab seda eksiili.

Eluterve natsionalism pole oht

Korsten arutleb, et Eesti rahvaarvu väiksus kaitseb meid ehk natsionalismiga kaasas käivate ohtude eest, kuid elutervet natsionalismi, mis pole suunatud kellegi vastu, pole põhjust karta. Ta viitab Jüri Adamsile kui isikule, kes on seda rahvustunnet korduvalt selgelt sõnastanud.

Ometi hakati eestlasi esimestest vabaduspäevadest alates sellisest natsionalismist võõrutama. Välismaa autoriteedid, nagu Max van der Stoel, käisid moraali lugemas. Korsten meenutab oma esimest Nõukogude Liidust väljas käiku 1991. aasta mais, mil ta kohtus Hamburgi piirkonna kirikuõpetajatega.