Teatrikriitikud analüüsisid Tallinnas Eesti Draamateatri lavastust „Hamlet“

Teatriuurijad ja -kriitikud kogunesid 25. aprillil 2026 Eesti Teatriliidus, et lahata Rainer Sarneti lavastatud „Hamletit“. Arutelus tõsteti esile nii kabuki-teatrist inspireeritud visuaalset keelt kui ka lavastuse suhestumist tänapäeva poliitilise ja kultuurilise reaalsusega.

Tallinnas Eesti Teatriliidus 25. aprillil 2026 toimunud vestlusringis analüüsisid teatriteadlased ja -kriitikud Eesti Draamateatri lavastust „Hamlet“. Rainer Sarneti lavastatud tükk pälvis ekspertide tähelepanu nii oma visuaalse keele, tõlgendusvõtmete kui ka näitlejatööde poolest.

Luule Epner tõmbas paralleele Lembit Petersoni 2003. aasta Theatrumi lavastusega, märkides, et mõlemat lavastajat ühendab kristlik maailmavaade, ehkki nende esteetilised lähenemised erinevad. Kui Petersoni lähtehoiak oli seotud pieteetliku tekstitruudusega, siis Sarnet kasutas materjali märksa mängulisemalt.

Visuaalsed mõjutused ja popkultuur

Kristel Nõlvak tõi arutelus esile lavastuse tugeva seose jaapani kabuki-teatriga. Koostöös kunstnik Laura Pählapuuga loodud visuaal sisaldas mitmeid viiteid, nagu mie-poosid ja stiliseeritud liikumismustrid, mida Taavi Teplenkov Claudiuse rollis kasutas. Samas märkis Madli Pesti, et lavastaja miksis oskuslikult erinevaid teatristiile, põimides sekka ka popkultuurilisi elemente.

Lavastusse põimitud killud, sealhulgas viide Donald Trumpile, suhestuvad autori hinnangul tänapäevase ärevuse ja poliitilise ebakindlusega. Anneli Saro kritiseeris kohati lavastuse eklektilist ülesehitust, nimetades stseene legoklotsideks, mis moodustasid küll visuaalselt efektseid tervikuid, kuid ei pruukinud iga kord ühtse narratiivina mõjuda.

Näitlejatööde fookus

Ursel Tilga loodud Hamletit hinnati tema loomulikkuse ja orgaanilisuse tõttu, eriti võrdluses teiste tegelaste teatraalse ja stiliseeritud esitusega. Guido Kanguri kehastatud Isa Vaimu tõlgendati kui maine ja empaatiline kuju, mis pakkus emotsionaalset kontrasti muule maailmale.

Hobuse kujund leidis arutelus korduvalt käsitlemist, alates mustast hobusest kui võimu või allasurutud ihaluse sümbolist kuni lapsepõlve meenutava kiikhobuni. Riina Oruaas lisas, et vaatamata stilistilisele tihedusele oli tegemist lavastusega, kus visuaalsed märgid lõid tugeva, kohati deemonlikugi atmosfääri.