Teadusuuringud Ühendkuningriigis ja Uus-Meremaal: kas vabapidamise kanad on õnnelikumad?

Teadustööd vaidlustavad arusaama, et vabapidamine on alati loomadele parim lahendus. Kuigi vabapidamisega kaasneb sageli suurem süsinikujalajälg ja kõrgem suremus, näitavad nii Ühendkuningriigis kui ka Uus-Meremaal arendatud heaolu hindamise mudelid, et loomade käitumisvajadused on vabapidamisel paremini rahuldatud kui puurisüsteemides.

Tarbijad valivad poes järjest enam vabapidamisel peetavate kanade mune, uskudes, et see tagab loomadele parema elukvaliteedi. Juulis ajakirjas Royal Society Open Science avaldatud uuring aga näitab, et olukord on märksa nüansirohkem. Andmed osutavad, et vabapidamine toob kaasa suurema süsinikujalajälje ning statistiliselt kõrgema suremuse võrreldes puuris peetavate lindudega. See on tekitanud küsimuse, kas "õnneliku kana" silt on vaid nutikas turundusstrateegia.

Ajalooline taust ja standardid

Loomade heaolu mõõtmise alused said alguse 1964. aastal, kui Ühendkuningriigis avaldati Ruth Harrisoni teos «Animal Machines». Raamat tõi avalikkuse ette tööstusliku põllumajanduse varjuküljed, kus ruumi maksimeerimiseks hoiti loomi kitsastes tingimustes. See vallandas ühiskondliku debati, mille tulemusena sõnastati 1979. aastal Ühendkuningriigis niinimetatud «Viis vabadust». See mudel, mis keskendub peamiselt kannatuste puudumisele, on siiani kasutusel paljudel toidupakenditel.

Uus lähenemine tekkis 1994. aastal Uus-Meremaal, kus Massey ülikooli teadlased pakkusid välja kompleksema «Viie sfääri mudeli». Selle teooria kohaselt ei piisa vaid negatiivsete aistingute, nagu nälg või valu, vähendamisest. Mudel hindab ka seda, kas loom saab väljendada liigiomast käitumist. See nihutas fookuse ellujäämiselt «eluväärse elu» tagamisele, võrreldes loomade tingimusi nende loodusliku elukeskkonnaga.

Evolutsiooniline vajadus ja käitumine

Bioloogilisest vaatepunktist on loomade heaolu tihedalt seotud evolutsioonilise sobivusega. Kui keskkond erineb drastiliselt sellest, milleks liik on kohastunud, tekib nn evolutsiooniline ebakõla. Näiteks kanad, kellel on tungiv vajadus siblida, tolmuga supelda ja õrrel magada, kogevad puuritingimustes stressi, mis avaldub stereotüüpses käitumises või sulgede kitkumises. See on tuntud nähtus, kus loomad eelistavad toidu nimel pingutada, nähtus, mida teaduses kutsutakse «vastutööks» (contrafreeloading).

Kuigi vabapidamisel peetavad kanad võivad kokku puutuda suurema infektsiooniohuga, mis tõstab suremust, näitavad pikaajalised uuringud, et puuris peetavad linnud kannatavad sagedamini osteoporoosi, lihasnõrkuse ja vigastuste all. Vabapidamise süsteemid pakuvad lindudele võimalust liikumiseks, mis on nende luustiku ja lihaskonna tervise seisukohalt kriitiline. Praegused teadusalased mudelid viitavad, et hoolimata mõningatest tootmistõhususe kadudest, on vabapidamine looma psühholoogilise ja füüsilise heaolu seisukohalt oluliselt paremas seisus kui intensiivne puuripõllumajandus.