Teadlased mõistavad nüüd, kuidas Amazonase kirevkala end ise kloonib

Amazonase kirevkala on erakordne liik, kelle populatsioonid koosnevad peaaegu eranditult emastest ja kes suudavad end kloonimise teel paljundada. Teadlased on nüüd uurinud välja, kuidas see liik suudab geneetilise mitmekesisuse puudumisest hoolimata edukalt ellu jääda. Teooria järgi peaks selline strateegia olema pikaajaliselt riskantne, kuid tegelikkus räägib teisiti.

Enamik loomaliike vajab järglaste saamiseks kahte vanemat, kuid loodus pakub ka märkimisväärseid erandeid. Üks neist on Amazonase kirevkala (Poecilia formosa), kelle populatsioonid koosnevad peaaegu eranditult emastest, isasloomad on neile sisuliselt tarbetud.

Kloonimise paradoks

Bioloogide jaoks on see liik pikka aega mõistatus olnud. Aseksuaalne paljunemine ehk kloonimise teel järglaste saamine tähendab, et geneetiline mitmekesisus jääb äärmiselt piiratuks. Evolutsiooniteooria kohaselt peaks selline populatsioon olema haiguste, parasiitide ja muutuvate keskkonnatingimuste suhtes eriti haavatav, nn Mulleri protsess peaks viima geneetilise vaesumiseni ja lõpuks väljasuremiseni.

Ometi on Amazonase kirevkala püsinud edukalt juba väga pikka aega, olles välja kujunenud hübriidliigina kahe teise kalaliigi ristumise tulemusel.

Kuidas nad seda teevad?

Uued uuringud on valgustanud mehhanisme, mis võimaldavad kirevkalal kloonimise lõkse vältida. Teadlased on leidnud, et kuigi kala paljuneb valdavalt aseksuaalselt, toimub aeg-ajalt siiski geneetilist varieerumist, näiteks mutatsioonide ning harvade hübridiseerumissündmuste kaudu, kus emased kasutavad teiste kalaliikide isaste spermat viljastamiseks ilma tegelikult nende geneetilist materjali järglastesse üle kandmata.

See nn günogeenees ehk emaskeskne paljunemine võimaldab liigil säilitada stabiilsuse, säilitades samal ajal teatava geneetilise paindlikkuse. Lisaks sellele on liigil tuvastatud kõrgendatud mutatsiooni- ja DNA-parandamise aktiivsus, mis aitab mitmekesisust suurendada.

Evolutsiooniline õppetund

Amazonase kirevkala näide osutab, et aseksuaalne paljunemine ei tähenda tingimata evolutsioonilist ummikut. Teadlaste jaoks on see liik väärtuslik mudel geneetika, evolutsiooni ja paljunemisbioloogia uurimisel, ning tõestus sellest, et loodus leiab sageli üllatavaid lahendusi probleemidele, mida teadus on pidanud ületamatuks.