Teadlane: kilekott võib olla keskkonnasõbralikum kui riidest kott

Keemik ja toksikoloog Anne Kahru selgitab, miks levinud arusaamad rohelisest eluviisist ei pruugi alati vastata tegelikule keskkonnamõjule. Tema sõnul on kilekoti elutsükkel sageli vähem koormav kui alternatiivide oma ning rõhutab, et rohetehnoloogiate puhul pole ükski lahendus täiesti puhas.

Eesti keskkonnateadlane Anne Kahru lükkab ümber mitmeid levinud müüte, mis puudutavad igapäevaseid tarbimisvalikuid ja keskkonnahoidu. Tema sõnul ei pruugi riidest kott olla alati kõige loodussõbralikum valik, kui arvestada selle tootmisega kaasnevat ökoloogilist jalajälge.

Kilekoti ja riidest koti tasakaal

«Kui vaadata toote kogu elutsüklit, alates tooraine ammutamisest kuni utiliseerimiseni, võib nõuetekohaselt käideldud kilekott osutuda paremaks valikuks kui puuvillane kott,» selgitab Kahru. Ta märgib, et riidest koti tõeline keskkonnamõju muutub kilekotist soodsamaks alles siis, kui seda kasutatakse korduvalt mitme aasta vältel. Olulisim tegur pole mitte koti materjal, vaid selle võimalikult pikaajaline kasutuskordade arv.

Samuti väljendas teadlane skeptilisust biolagunevate prügikottide osas, kuna need kipuvad lagunema enne, kui jõuavad jäätmejaama, ning sealses kompostimisprotsessis ei pruugi need samuti nõuetekohaselt laguneda.

Mikroplast kui ohtlike ainete kandja

Kahru rõhutab, et mikroplasti peamine oht ei seisne mitte plastis endas, mis on keemiliselt üsna püsiv, vaid selle võimes siduda muid mürgiseid ühendeid. «Plast toimib kui ohtlike ainete takso,» kirjeldab teadlane, viidates sellele, kuidas mikroplastiosakesed võivad kanda raskemetalle ja orgaanilisi mürke toiduahelasse. Lisaks sisaldavad plastmaterjalid sageli hulgaliselt lisaaineid, mille pikaajaline mõju inimeste tervisele vajab veel põhjalikumat uurimist.

Rohetehnoloogiate varjuküljed

Tehnoloogiliste lahenduste puhul, nagu elektriautod või tuuleenergia, pole Kahru sõnul olemas täiesti «puhast» tehnoloogiat. Tuulikute töös vajalikud magnetid nõuavad haruldaste muldmetallide kaevandamist, mis on keskkonnale suur koormus, ning elektriautode akude tootmisprotsess on samuti keeruline ja ressursimahukas. Ta soovitab inseneridel mõelda tootearenduses toksikoloogidele sarnaselt ning eelistada alati vähem mürgiseid alternatiive, kui neid on keemiliste elementide tabelist on võimalik valida.

Eesti keskkonna seisundit hindab Kahru praeguse seisuga heaks, märkides, et õhk ja vesi on märgatavalt puhtamad kui paarkümmend aastat tagasi. Ta rõhutab siiski, et uued tehnoloogiad ja kemikaalid nõuavad emotsionaalsete otsuste asemel teaduspõhist analüüsi.