Tbilisi Rike pargi futuristlike torude lammutamine kustutab tüki Gruusia ajalugu

Tbilisi Rike pargis on alanud vastuoluliste, Itaalia arhitektide kavandatud metalltunnelite lammutamine. Hoone hävitamine on mälupoliitiline otsus, mis eemaldab linnapildist meenutuse Mihheil Saakašvili euroopameelsest valitsemisajast.

Tbilisi Rike pargis algasid augustis lammutustööd, mis eemaldavad linnapildist kaks aastakümneid vastuolulisi tundeid tekitanud metallist tunnelit. Need Itaalia arhitektide Massimiliano ja Doriana Fuksase kavandatud futuristlikud torud pidid algselt saama kontserdikeskuseks ja näitusealaks, kuid jäid pärast 2012. aasta võimuvahetust lõpetamata. Tööd peaksid kavakohaselt lõppema detsembris 2026.

Ehitise maksumus on märkimisväärne: riik investeeris sellesse umbes 75 miljonit lari, mis tänases vääringus vastab ligikaudu 25 miljonile eurole. Hoone seisis aastaid tühjana, muutudes üha enam poliitiliseks sümboliks, mis meenutas pooleli jäänud arenguplaane.

Rike pargi torud esindasid Mihheil Saakašvili moderniseerimisperioodi, mil Gruusia püüdis end tugevalt Euroopa kultuuriruumi ankurdada. Saakašvili võimuaeg soovis näidata riiki avatuna ja tulevikku vaatavana. Fuksase arhitektuur, mis on tuntud sellistest objektidest nagu Rooma konverentsikeskus või Shenzheni lennujaam, kandis sama euroopaliku modernismi esteetikat. Nende torude eesmärk oli Tbilisile anda samasugune arhitektuuriline identiteet, nagu on Euroopa suurlinnadel.

Nende lammutamine pole aga pelgalt ehituslik koristustöö. See on samm, mis kustutab linnaruumist ühe konkreetse ajastu jälje. Kui varasem poliitiline kurss oli selgelt euroatlantiline, siis praegune juhtkond on sellest eemaldunud. Nii muutub torude füüsiline eemaldamine mälupoliitiliseks aktiks: linnast kaotatakse midagi, mis seostub otseselt varasema euroopaliku suunaga.

Ajalugu on pakkunud sarnaseid mustreid varemgi. Nõukogude võimu ajal hävitati või moonutati süstemaatiliselt religioosseid ja rahvuslikke objekte, mis ei sobitunud toonase ideoloogiaga. Praegune poliitiline juhtkond hävitab sümboli, mis meenutab paljudele ambitsioonikat perioodi ja soovi kuuluda Euroopasse.

Iga katse kirurgiliselt eemaldada ühiskonna kollektiivsest mälust ajastuid, mis on juba toimunud, näitab eeskätt oleviku ebakindlust.