Tartu Ülikooli uuring: Eesti noorte vägivaldne käitumine on kuhjunud riskide tulemus

Tartu Ülikooli kriminoloogid selgitasid, et noorte vägivaldne käitumine on sageli pikaajalise riskitegurite kuhjumise, mitte äkilise impulsi tagajärg. Uuring näitab, et koolist puudumine on tihti oluline varajane hoiatusmärk, millele täiskasvanud peaksid reageerima enne õigusrikkumisteni jõudmist.

Tartu Ülikooli kriminoloogid analüüsisid Eesti noorte seas esineva vägivaldse käitumise tagamaid ning tuvastasid, et rasked õigusrikkumised ei teki tühjalt kohalt. Need on pigem pikaajalise ja järkjärgulise riskide kuhjumise tulemus, kus mängivad rolli nii pereolud, tutvusringkond kui ka koolikeskkond.

Riskide kuhjumine

Uuringu järgi on vägivaldne käitumine teismeliseeas sümptom, mitte äkiline ja eraldiseisev sündmus. Anna Markina, Tartu Ülikooli õigusteaduskonna kriminoloogia dotsent, rõhutas, et kuigi geneetikal on oma osa, on keskkonnategurid ja kasvatus olulisemad tegurid.

Riskitegurid on mitmetahulised. Need ulatuvad kodusest väärkohtlemisest ja vanemlikust järelevalvetusest kuni agressiivsete eakaaslaste ning negatiivse naabruskonnani. Kui laps viibib keskkonnas, kus vägivald on tavapärane aktsepteeritud käitumisviis, suureneb tõenäosus, et ka tema ise võtab sellised mustrid üle. „Me näeme seost, aga ei väida, et see on ennustus. Kui on agressiivsed sõbrad, see ei tähenda, et just sõbrad mõjutasid,“ lisas Markina.

Koolist puudumine kui ohumärk

Analüüs tõi välja murettekitava statistika: Eestis on 13-15-aastaste noorte seas ligi 40 protsenti neid, kes puudusid aasta jooksul koolist korduvalt ilma mõjuva põhjuseta. Võrdluseks on Soomes see näitaja umbes 17 protsenti.

Markina sõnul ei tohiks koolist puudumist käsitleda vägivalla põhjusena, vaid kui märguannet vajadusest sekkuda. See on varajane indikaator vaimse tervise probleemidest, kiusamisest või toimetulekuraskustest. Sageli näeb koolisüsteem sellistes juhtumites vaid distsiplinaarprobleemi.

Ekspert tõi näite juhtumist, kus 12-13-aastased lapsed jäid koolist eemale, kuna pidid kodus hoolitsema imikust õdede-vendade eest. Süsteem reageeris neile vaid distsiplinaarkorras. Alles neli-viis aastat hiljem, kui noorukid olid 16-aastased ja sattusid politsei huviorbiiti, jõudis juhtum taas ametkondade fookusesse. See illustreerib, kuidas varajastele ohumärkidele mitte reageerimine lükkab probleemi vaid edasi.