Tartu Ülikooli uuring avab katku korduvat levikut Eestis ja Euroopas

Tartu Ülikooli teadlased rekonstrueerisid 14.-18. sajandi katkupuhangute ajaloo, selgitades, kuidas haigus korduvalt Euroopasse ja Eestisse naasis. Uuring tuvastas seosed sõjaliste konfliktide, kliimamuutuste ja bakteri geneetilise muutumise vahel.

Tartu Ülikooli genoomika instituudi teadlased tuvastasid, et katkuepideemiad polnud Euroopas ja Eestis ühekordsed sündmused, vaid korduvad lained, mida võimendasid nii sõjalised konfliktid kui ka kliima. Uurimistöö, mis analüüsib 26 katkubakteri genoomi, tuginedes proovidele 11 erinevast leiukohast, rekonstrueerib haiguse levikut.

Teadlased analüüsisid 14.-18. sajandil elanud inimeste säilmeid Eestist, Venemaalt, Inglismaalt, Madalmaadest ja Šveitsist. Tulemused kummutavad arusaama, et must surm aastatel 1347-1353 oli isoleeritud ajaloohetk; hoopis vastupidi, haigus naasis korduvalt, kohandudes pidevalt ümbritseva keskkonnaga.

Sõjad ja kliima leviku vedurina

Geneetilised andmed näitavad selget seost haiguse leviku ja Euroopa suuremate konfliktide vahel. Uurimisrühm seostas uusi katkubakteri liine nii Kolmekümneaastase sõja kui ka Põhjasõja aegsete epideemiatega. Kristiina Tambets, Tartu Ülikooli arheogenoomika professor, märkis, et uurijad tuvastasid uusi Yersinia pestis'e geneetilisi liine nii linna- kui ka maapiirkondades juba 14. sajandi lõpust. 1710. aastal Tallinna piiramise ajal haigestusid nii Rootsi kui ka Saksa sõdurid ja tsiviilelanikud.

Lisaks inimtegevusele mängisid rolli looduslikud tegurid. Teadlased toovad ühe võimaliku mõjutajana välja 1540. aasta renessansiaegse põua, mis võis soodustada bakteri mitmekesistumist näriliste asurkondades. Ajavahemikus 1450-1500 jagunes bakter kolme peamisse harru, luues uusi nakkuskoldeid.

Uus teaduslik lähenemine ajaloole

Uurimisrühma üheks suuremaks saavutuseks on meetodi väljatöötamine, mis ühendab geneetilise informatsiooni arheoloogilise kronoloogiaga. See võimaldab ajaloolisi haiguspuhanguid täpsemalt ajastada, vältides radiosüsiniku dateeringute suurt ebatäpsust, mis võib ulatuda üle sajandi.

Marcel Keller, üks uuringu autoreid, tõi võrdluse tänapäevaga: "Kuna proovidel olid täpsed kuupäevad, oli võimalik rekonstrueerida bakteri levik peaaegu reaalajas." Uus metoodika võimaldas analüüsida ka 64 varem avaldatud genoomi, pakkudes seni kõige põhjalikumat ülevaadet teisest katkupandeemiast.