Tartu ülikooli teadlased uurivad kroonilise stressi seost Parkinsoni tõvega

Tartu ülikooli teadlased alustasid uuringut, et tuvastada bioloogilised seosed kroonilise stressi ja Parkinsoni tõve tekke vahel. Projekt keskendub lüsosoomide talitlusele ja püüab leida uusi viise haiguse varajaseks diagnoosimiseks.

Tartu ülikoolis käivitus teadusuuring, mille eesmärk on selgitada pikaajalise stressi mõju Parkinsoni tõve tekkele ja arengule. Uuringut juhib farmakoloogia kaasprofessor Miriam Ann Hickey, kelle sõnul on seni teadmata, millised bioloogilised protsessid seovad vaimset kurnatust selle neurodegeneratiivse haigusega.

«Ärevust, depressiooni ja Parkinsoni tõbe on eraldi küll palju uuritud, kuid nende omavahelisest seosest teame endiselt üllatavalt vähe. Parkinsoni tõbi on ravimatu haigus, mistõttu on väga vajalik mõista, millised mehhanismid selle kujunemist mõjutavad. See aitab tulevikus paremini suunata nii teadustööd kui ka tõhusamate ravivõimaluste väljatöötamist,» sõnas Hickey.

Teadlaste töö keskendub lüsosoomidele ehk rakuorganellidele, mis vastutavad jääkainete lagundamise eest. Hüpoteesi kohaselt võib krooniline stress häirida nende organellide talitlust, mängides seeläbi rolli haiguse kujunemisel. See lähenemine peegeldab uuemat teaduslikku arusaama, et Parkinsoni tõbi ei piirdu vaid ajutalitluse muutustega, vaid võib varajases staadiumis ilmneda ka seedesüsteemis.

Praegu on projekt esmaste laborikatsetuste faasis. Järgnevalt plaanivad uurijad laborist saadud andmeid kõrvutada suurte patsientide andmekogudega. Kogutud teadmisi kavatsetakse jagada meditsiinikonverentsidel, et tulevikus saaksid kliinikud kasutada täpsemaid meetodeid haiguse varaseks avastamiseks ja sümptomite leevendamiseks.