Tartu ülikooli projekt uurib: kuidas kajastati soolise võrdõiguslikkuse debatti 2000. aastate Eesti meedias

Tartu ülikooli teadusprojekt vaatles, kuidas Eesti meedia kajastas soolise võrdõiguslikkuse seaduse vastuvõtmisega kaasnenud vaidlusi 2000. aastatel. Seaduse vastased nimetasid seda "europugemiseks" ning selle eestvedajaid "tüdrukutebändiks". Teadlaste sõnul on suhtumine võrdõiguslikkusse aastatega märgatavalt muutunud.

2004. aastal, kui Eestist sai Euroopa Liidu liige, jõustus samal ajal ka soolise võrdõiguslikkuse seadus. Tartu ülikooli teadusprojekti raames on uuritud, kuidas kajastati selle seadusega seotud ühiskondlikku debatti 2000. aastate Eesti meedias ning mida see räägib toonastest hoiakutest.

"Europugemine" ja "tüdrukuteband"

Kuna nõukogude perioodil ei räägitud varasemast kohalikust naisliikumisest ega selle traditsioonidest, tundus sooline võrdõiguslikkus taasiseseisvunud Eestis uue ja lääneliku teemana. Seadust siduti tugevalt ELi liikmesuse nõuetega, mistõttu nimetasid selle vastased seadust "europugemiseks". Tulised arutelud poliitikute vahel jõudsid sageli meediasse: 2001. aasta Õhtulehes kirjutati, et soolise võrdõiguslikkuse seaduseelnõu "on siiani toiminud nagu vaablasepessa torgatud kepp".

Üheks iseloomulikuks näiteks on seaduse eestvedajate nimetamine "soolise võrdõiguslikkuse seitsmeliikmeliseks tüdrukutebändiks", sõnastus, mis viitas arusaamale, et tegemist on üksnes naiste, mitte kogu ühiskonna teemaga. Samuti kardeti, et naiste olukorra parandamine toimub meeste õiguste arvelt. Seda kajastas ajakirjanduses levinud seisukoht: "Kuigi võrdõiguslikkuse seadus on mõeldud tagama eelkõige naistele võrdseid võimalusi tööturul, tunnevad mehedki end puudutatuna." Seega arvati ekslikult, et võrdõiguslikkusest saavad kasu vaid naised.

Toetajad nägid demokraatliku arengu märki

Seadusel oli ka palju toetajaid. Meedias kirjeldati seda kui olulist verstaposti demokraatlike põhimõtete kehtestamisel ning vahendiks, mis aitab Eesti ühiskonnal integreeruda Põhjamaadega. Leiti, et seadus on vajalik töökeskkonna ja ühiskondlike hoiakute sallivamaks muutmiseks.

Teadusprojekti eesmärk on mõista, kas ja kuidas on Eesti ühiskonna väärtusruum kümnendite jooksul muutunud. Projekti "Afektiivse poliitika ja poliitiliste afektide kujutamine" (2026-2030) vastutav täitja on Raili Marling. Uurijad leiavad, et kuigi arutelusid võrdõiguslikkuse üle peetakse tänapäevalgi, ei seata selle vajalikkust enam üldiselt kahtluse alla, ning et võrdõiguslikkus ei ole nullsumma mäng, kus ühele andmine tähendab teiselt äravõtmist.