Tartu Ülikooli professor: robotite jõudmine kodudesse nõuab tarbijate usaldust

Koostöörobootika professor Karl Kruusamäe sõnul on robotite laiem kasutuselevõtt väljaspool tehaseid keeruline tehniline ja sotsiaalne väljakutse. Masinate ohutus ja kasutajate usaldus on ülemineku võtmetegurid, et uued abilised leiaksid koha kodudes ja meditsiinis.

Robotite kolimine tööstuslikust keskkonnast igapäevaellu nõuab palju enamat kui vaid riistvaralist arengut. Tartu Ülikooli koostöörobootika professor Karl Kruusamäe sõnul eeldab masinate kaasamine inimeste argipäeva, kodutöödesse või eakate abistamisse sügavat usaldust mõlema osapoole vahel.

Klassikalised tööstusrobotid on seni tegutsenud eraldatult, kus inimeste lähedus on tähendanud vaid takistust või ohuallikat. Nüüdne vajadus, tingitud tööjõupuudusest ja ühiskonna vananemisest, nõuab masinaid, mis suudavad tegutseda kõrvuti inimestega. Selline koostöö eeldab aga, et kasutaja mõistab masina olemust ega pelga uut abilist.

Turvalisus kui usalduse vundament

Iga koostööroboti puhul peavad insenerid laboris tõestama, et süsteem täidab oma ülesannet vigadeta ja ohutult. Kruusamäe märgib, et kuigi tehnoloogia võib olla valideeritud, võib usaldus kiiresti kaduda. Ta toob näite, kus isegi ohutu mängurobot võib muutuda ohtlikuks, kui sellele lisatakse juhuslik füüsiline element, näiteks žiletitera, või kui pahatahtlik osaline häkib tarkvarasse.

Tartu Ülikooli Kliinikumis on teadlased katsetanud roboteid meditsiinilistel eesmärkidel, näiteks laste hirmu vähendamiseks vereproovide võtmisel. Professor rõhutab, et haiglakeskkonnas on masinad alati meditsiinitöötajate kontrolli all. Robotid on seal vahendiks, mis aitab patsiendil pinget maandada, kuid lõplik vastutus ja juhtimine jääb inimesele.

Eesti tööstuse tehnoloogiline mahajäämus

Rahvusvahelise Robootikaföderatsiooni 2024. aasta andmed näitavad selget vahet riikide automatiseerituse tasemes. Maailmas töötas 10 000 töötaja kohta keskmiselt 132 tööstusrobotit, samas kui Lõuna-Koreas ületas see arv 1200 piiri. Eesti tööstuses, kus valitsevad väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted, on roboteisse investeerimine olnud raskendatud, kuna väike kliendibaas ei pruugi tehnoloogiliste kulude tagasiteenimist võimaldada.

Eesti on varasematel aastakümnetel tuginenud odavale tööjõule, mis on pärssinud vajadust investeerida kallitesse robotlahendustesse. Kruusamäe märgib, et praegune majandusmudel on muutumas, kuna Eesti ei ole enam odava tööjõu piirkond. Samuti on teadustöö maht ja ressursside kättesaadavus Eestis piiratud võrreldes suurriikidega nagu Jaapan või Ameerika Ühendriigid, kus keeruliste probleemide lahendamiseks saab panustada märksa rohkem insenerijõudu.

Areng on kiire, kuid humanoidrobotite kodudesse jõudmine võtab aega. Kuigi tehnoloogia areneb hüppeliselt, on inimkujuliste robotite ehitamine ja nende integreerimine inimeste loodud elukeskkonda osutunud keerukamaks väljakutseks kui algselt loodeti.