Tartu ülikooli koridoris: miks ühiskond vananevat naist endiselt pelgab

Gea Kangilaski mõtiskleb doktorantuuri astumise üle 47-aastaselt ja analüüsib, miks avalikkus vananeva naise enesekehtestamist niivõrd teravalt kritiseerib.

Istudes Tartu ülikooli ukse taga oma doktorantuuri vestluse ootel, ei tundunud 47 eluaastat mulle sugugi kohana, kus peaks elu kokku võtma. Ühiskondlik ootus on siiski järeleandmatu: selles eas peaks inimene olema juba oma karjääri ja eluvalikud teinud, positsiooni kinnistanud ning vastused ammu valmis treinud, mitte hakkama uuesti otsast peale.

Madonna avalik kuvand on siinkohal ideaalne lakmustest. See, kuidas tema välimus ja käitumine ühiskonnas endiselt nii tugevat ärritust põhjustavad, paljastab meie sügavamad hirmud naise vananemise ees. Meid häirib, et keegi keeldub muutumast nähtamatuks, kui kalender ette kirjutab, et aeg oleks lavalt taanduda või vähemalt häält madalamaks keerata. See ei ole lihtsalt küsimus popmuusikast, vaid trotsist ühiskondlike normide vastu.

Alustada uut teekonda doktorantuuris 47-aastaselt ei pruugi olla kõige tavapärasem elurada, kuid see on teadlik valik eelistada uusi küsimusi ammuilma aheldatud vastustele. Elu on lühike vaid siis, kui inimene otsustab oma uudishimu ja ambitsioonid maha matta aastakümneid enne, kui keha seda tegelikult nõudma hakkab.