Tartu Ülikooli doktoritöö: vaskpinnad on avalikes ruumides kõige töökindlamad bakterite hävitajad

Tartu Ülikooli teaduri Harleen Kauri doktoritöö näitab, et paljud laboritingimustes tõhusad antibakteriaalsed pinnakatted kaotavad avalikes ruumides oma toime mustuse ja kuiva õhu tõttu. Uuringust selgus, et vask on erandina kõige vastupidavam materjal, mis suudab mikroobe tõrjuda ka igapäevastes tingimustes.

Tartu Ülikooli molekulaar- ja rakubioloogia instituudis kaitstud Harleen Kauri doktoritöö osutab, et paljud laboratoorsetes tingimustes baktereid hävitavad materjalid ei toimi avalikes ruumides samaväärselt. Igapäevane kulumine, õhuniiskuse muutused ja pinnale kogunev mustus pärsivad enamiku antibakteriaalsete pindade toimet juba mõne tunni jooksul.

Laborieksperimendid vs reaalsus

Teadlased kasutavad materjalide testimiseks sageli kontrollitud keskkonda, kus pind kaetakse bakterilahusega ja hoitakse niiskena kuni ööpäev läbi. Kaur märkis oma töös, et selline metoodika võib sisekeskkonnas kasutatavate pindade aktiivsust märgatavalt üle hinnata. Reaalses elus, kus pinnad puutuvad kokku kuiva õhu, käejälgede ja tolmuga, kaob paljude katete antibakteriaalne võimekus kiiresti.

Vase ülemvõim võitluses mikroobidega

Uuringu raames võrreldi vask-, hõbe- ja kvaternaarsel ammooniumiühendil põhinevate pindade toimivust ukselinkidel, ostukorvide käepidemetel ja kohvikute lauapindadel. Tulemused näitasid, et kuigi niiskes keskkonnas olid mitmed katted efektiivsed, siis kuivades oludes või määrdunud pindadel kadus nende mõju kiiresti. Ainsana säilitas oma järjepideva antibakteriaalse toime vask, mis toimis sõltumata ümbritsevatest tingimustest.

Hõbedal ja sünteetilistel ühenditel põhinevad lahendused osutusid päriselus märgatavalt nõrgemaks. Lisaks analüüsis Kaur valguse toimel aktiveeruvaid tsinkoksiidi- ja titaaniühendeid. Kuna nende toimimiseks on vajalik otsene päikesevalgus, soovitas uurija siseruumides kasutada pigem toavalgusel aktiveeruvaid hõbe-antimon-seleniidi katteid.

Doktoritöö tulemused aitavad realistlikumalt hinnata antimikroobsete materjalide piiranguid avalike ruumide planeerimisel. Harleen Kauri juhendasid professorid Angela Ivask ja Vambola Kisand, oponendiks oli Tomas Kačergius Vilniuse Ülikoolist.