Tartu Ülikooli doktoritöö: digivahendid ei taga iseenesest paremat õpet

Tartu Ülikoolis kaitstud doktoritöö järeldab, et digitehnoloogia olemasolu koolis ei muuda õpet automaatselt tõhusamaks, määrav on õpetaja pedagoogiline vaist. Teadur Doris Kristina Raave vaatles ligi 200 tundi 14 põhikoolis ning töötas välja uue analüüsitööriista SÖRM, mis aitab mõista, kuidas erinevad tegurid õpetaja otsuseid mõjutavad.

Tartu Ülikoolis 16. juunil 2026 kaitstud doktoritöö seab kahtluse alla levinud arusaama, et hästi varustatud digiõppekeskkond tagab automaatselt ka kvaliteetse hariduse. Leipzigi Ülikooli teaduri ja värske haridusteaduste doktori Doris Kristina Raave uurimistöö näitab, et olulisem on hoopis see, kuidas õpetaja digivahendeid tunnis kasutab.

Vaatlustest tõusis esile kolm peamist mustrit

Raave ja tema kolleegid külastasid 2021. ja 2022. aastal 14 Eesti põhikooli, vaadeldes ligi 200 ainetundi. Lisaks küsitleti õpetajaid nende metoodiliste valikute kohta. Selgus, et mingit digivahendit kasutati üle 80 protsendis vaadeldud tundidest. Vahendite kasutamiseks toodi eeskätt kolm põhjust: soov õppetööd lihtsustada, õpilasi motiveerida ning aidata neil teemat paremini mõista.

«Minu töö tahab anda edasi sõnumi, et lõpuks on õpetaja oma klassiruumi ekspert. Ta teab ise kõige paremini, millal digi aitab õppida ja millal on õige hetk ekraan sulgeda,» ütles Raave.

Pedagoogiline vaist kui võtmetegur

Seni on teaduskirjandus sageli jaganud digivahendite kasutuse jäigalt heaks ja halvaks, õppimist süvendav kasutus on hea, meeldimise pärast kasutus halb. Raave vaidlustab selle musta-valge käsituse. Tema hinnangul võib näiteks motiveeriv video, mille õpetaja käib välja väsinud pealelõunaseks tunniks, olla suurepärane näide pedagoogilisest vaistust, mitte kehvast praktikast.

«Ühel juhul me loome õppimiseks vajaliku meeleolu, teisel juhul arendame mõtlemist. Mõlemad otsused on pedagoogiliselt põhjendatud ja väärtuslikud, sest elav ainetund vajabki paindlikkust,» selgitas teadur.

Uus mudel SÖRM aitab süsteemi mõista

Doktoritöö tulemina pakkus Raave välja sotsiaal-ökoloogilise rakendusprotsessi mudeli SÖRM, mis aitab analüüsida, kuidas erinevad keskkonnakihid õpetaja otsuseid mõjutavad. Lähim kiht on klassiruum ise, järgnevad kool, hariduspoliitika ja lõpuks ajastu laiemad muutused nagu tehisaru areng.

«Mudel näitab, et õpetaja tegevus ei sõltu ainult tema oskustest, hoiakutest ja taustast, vaid ka klassiruumist, koolist ja ühiskonnast. See teadmine vabastab õpetaja ekslikust tundest, et kõik sõltub ainult temast,» sõnas Raave.

Tehisaru teeb pedagoogilise vaistu veelgi hinnalisemaks

Raave rõhutab, et käimasolev tehisaruhüpe muudab õpetaja rolli veelgi olulisemaks. Kui varem oli arvuti klassis passiivne tööriist, siis tehisaru kohandub iga õpilase tempoga reaalajas, luues paralleelseid õpiteid.

«Masin võib küll luua sekundiga teksti või lahendada võrrandi, kuid tal puudub inimlik kohaolek ja kontekstitaju, tehisaru ei näe, kas laps on täna väsinud, kurb või vajab hoopis motivatsiooni,» märkis teadur.

Doktoritöö juhendajad olid professor Margus Pedaste ja kaasprofessor Katrin Saks Tartu Ülikoolist. Tööd oponeeris professor Helen Crompton Old Dominioni Ülikoolist USA-st.