Tartu Ülikooli doktoritöö avab iidse ajaloo saladusi läbi hambakivi ja pinnase

Tartu Ülikoolis kaitstud doktoritöö tutvustas uudset meetodit, mis võimaldab ammutada ajaloolisi andmeid mitte ainult inimese säilmetest, vaid ka neid ümbritsenud setetest. Uurimus tõestab, et molekulaaranalüüs võib paljastada haigusi ja eluviise, mis pole ajalookroonikatesse jõudnud.

Tartu Ülikoolis 14. augustil kaitstud geenitehnoloogia doktoritöö tutvustas meetodit, mis võimaldab ammutada minevikust väärtuslikke teadmisi väljaspool inimese luustikku. Biancamaria Bonucci uuring näitab, et molekulaaranalüüs, mida rakendatakse luudele kogunenud pinnasesettele ja hambakivile, annab olulist lisainfot nii üksikisiku elukäigu kui ka teda ümbritsenud keskkonna kohta.

Klassikaline arheoloogia keskendub sageli luude ja hammaste visuaalsele uurimisele, kuid Bonucci sõnul jääb selline vaatlus tihti puudulikuks. Iidsed biomolekulid, mida saab eraldada hambakivist ja setetest, võimaldavad tuvastada haigusi, mis ei jäta luudesse jälgi. Näiteks suutis uurija Belgias asuva Sint Truideni linna elanike hambaproovidest tuvastada 14. sajandil levinud nakkusi, sealhulgas B-hepatiiti ja Borrelia recurrentis'e bakterit. Üllatuslikult leidus analüüsitud materjalis ka katkubakteri Yersinia pestis jälgi, mida linna säilinud kroonikad ei maininud.

Teine oluline juhtumiuuring viis teadlase Itaaliasse Grotta della Spinoza koopasse, kust leiti pronksiaegseid säilmeid. Tegemist on teadaolevalt varaseima Yersinia pestis'e kandjaga Lõuna- ja Lääne-Euroopas. Kuna tollased bakteritüved ei levinud kirpude abil nagu tänapäevased tüved, järeldas Bonucci, et muistsed inimesed nakatusid tõenäoliselt otsese kokkupuute kaudu loomadega, näiteks liha tarbimise ajal.

Bonucci soovitab arheoloogidel oma tööpõhimõtteid korrigeerida. Sageli puhastatakse leiud välitööde käigus, kuid sellega võib hävida oluline geneetiline info. Teadlase sõnul on mõistlik hoida pinnas alles ja kaasata geneetikuid kaevamisprotsessi juba varajases staadiumis. Ta rõhutab, et muistne aines on piiratud ressurss ning iga proovivõtt peab olema hoolikalt kaalutletud, kuna kaasaegne tehnoloogia võimaldab leitud setetest avastada lugusid, mis on sajandeid varjule jäänud.